Google+ Arvamus: Tööst lähitulevikus ja mida selles olukorras ette võtta - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Monday, September 15, 2014

Arvamus: Tööst lähitulevikus ja mida selles olukorras ette võtta

See on arvamuslugu Eesti majandusest. Loo autor Märt Randoja toonitab, et juhtimisotsused ei tohiks olla kantud soovmõtlemisest või kellegi huvidest, sest reaalsuse ignoreerimine maksab seda hullemini kätte, mida kauem jaanalindu mängitakse.


Majanduskasv eeldab maksujõulist turgu. Globaalsest turust unistab ju kogu ettevõtlik maailm. Pannes lootusi mõnele idufirmale, tuleb anda aru, et maailmas on enamikul juhtudel sadu samas valdkonnas tegutsevaid maailmaturust unistajaid, tihtipeale paremal stardipositsioonil nii kapitaliseerituse kui ka turu seisukohast. Meie saavutused maailma hõivamises on olnud siiani suhteliselt ahtakesed, ka Skype’i rahvusvahelise edu taga olid rootslane ja taanlane.
Lootusi on pandud eeskätt IT-sektorile, mille kiht on meil imeõhuke (ja mis oma taseme poolest ei võimaldaks ühe rahvusvahelise suurfirma arendusosakondagi komplekteerida). „Ime” keskendub API-dele, mis ei ole perspektiivis suurt äriedu tõotav valdkond. On küll paar viimaste aastate edulugu, aga kui suurt panust need täna Eesti riigi maksutuludes annavad, on iseasi. Tänaste poliitikasündmuste tõttu on pidanud paljud unistajad taas jalad maha ja jääd mütsi sisse panema.

Inimtöö võtavad üle robotid
Kui ühest küljest on inimkond tänu innovatsioonile ja tööstuse arengule laiemalt jõudmas nappuse ajastust külluse ajastusse, on samas selge, et uued tehnoloogiad saavad hakkama heaolu loomisega üha väiksema inimkuluga. Tööstusrobotid on arenenud tasemele, kus nad suudavad teha inimestega sarnast füüsilist tööd, robotite töökulud on juba väiksemad Hiina keskmisest palgast ja erinevalt inimestest robotid ei kurda, ei moodusta ametiühinguid ega haigestu. Nad lihtsalt töötavad mitmes vahetuses, kohati 24 tundi päevas ja vajavad minimaalselt hooldust.
Robotid võtavad töökohti mitte ainult tööstustootmises, vaid pea kõigis majandusharudes põllumajandusest toidupoeni. Väärtuste loomine muutub tänu masinatele üha efektiivsemaks. Kui panganduses on IT abil töö efektiivsus viimase paari dekaadi jooksul kasvanud 10 korda, siis põllumajanduses masinate abiga 100 aasta jooksul 40 korda jne. Jeremy Rifkini hinnangul on maailmas aastaks 2050 tööjõuna vajalik 5% tarbijaskonnast. See oleks piisav, et juhtida kõiki valdkondi, automaatika tungib tootmisse, logistikasse, taludesse jne.
Inimtöö võtavad üle robotid, see on asjade loomulik käik. Investeeritaksegi selleks, et inimtööd vähemaks jääks. Ei ole maailmas ühtegi juhti, kes paigutaks raha selleks, et tööd juurde tuleks. Töökohtade säilitamiseks rahvas täna ilmselt ludiitidena käituma ei hakka ja masinaid ei lõhu. Nii et: „Tere tulemast, robot!”

Töötuse kasv ja kahanev tööjõud
Muretseme vabade töökohtade saadavuse pärast, samal ajal kui töövõimetuid püüame vägisi rakendada. Progressi ja ka majanduse tegelik ülesanne on inimest tööst vabastada. Naftat veel jagub ja vajaliku töö jaoks on seda teostavad masinad. Maa suudaks ära toita isegi topelt tänase inimkonna. Näljahädad maailmas on tingitud vaid ebaühtlasest/ebamõistlikust jaotusest.
Majandus on inimkonna tegevusvaldkond, mis võimaldab meile mugavamaks eluks vajalikku. Primitiivne arusaam „elu majanduse jaoks” näib küll läbi kumavat riiklikes otsustes, aga tuleb aru saada toimemehhanismidest. Majanduskasv on üles ehitatud tarbimisele ja konkurentsile, progress tehnoloogia arengus justkui kompenseeriks ressursside ebaratsionaalse kasutamise ja raiskamise. Majanduskasv ei eelda rohkem töökohti, vaid suuremat nõudlust/laiemat turgu ja efektiivsust tootmises (robotiseerimine). Sellesse ideoloogiasse on sisse projekteeritud töökohtade kadumine ja sellist hooba ei ole, mis paneks erasektorit uusi töökohti looma. On vaid lootus, et tekivad iseenesest mingid uued vajadused ja tahetakse veelgi rohkem tarbida/ressursse raisata ja see siis sünnitab uued toodete/teenuste pakkujad. Viimasedki peavad ellujäämiseks olema maksimaalselt efektiivsed ja katsuma minimaalse inimtööga hakkama saada.
See tööde kadumine on kui mäest alla kihutav rong, mida peatada pole kahjuks võimalik. Töötuid tuleb praeguse mudeli puhul ainult juurde. Ka pensionisüsteem on tänase keskmise Eesti töötaja jaoks ulme, see süsteem pole jätkusuutlik. Pensioniea tõstmine on seotud lootusega vähemale hulgale seda tegelikult maksta. Samas vanema generatsiooni rakendamine ise on probleem. Need inimesed ei ole konkurentsivõimelised, nagu ka invaliidid. Raske, pigem võimatu oleks tehnoloogia kiire arenguga sammu pidada ja tagada riigi poolt asjakohast koolitust selleks, et kümmekonna aasta pärast 70-aastast efektiivselt rakendada.
Riigil on vaja on maksulaekumisi ja tänane mudel on üles ehitatud nii, et pealtnäha on kodanikuna tulusam üks terve 2800.- palgasaaja kui neli 700.- palgasaajat. Üks tulumaksuvaba miinimum, üks arstil käija, üks taristu koormaja nelja vastu, nende töötajate lastest rääkimata. Retoorikas on eliit väljendanud toetust ka emigreerumisele, sest kui keegi töötuks peaks jääma, siis on see riigile koormav. Nüüd on tagatipuks käivitatud häbiväärne „tööhõivereform”.
Statistikaameti kodulehelt leiab sellise lause: „Eesti on järk-järgult jõudmas kahaneva tööjõu tingimustesse.” Tööjõupuudus tööpuudusega paralleelselt. Siin peegelduvad kaks tõsiasja, et pensionisüsteem pole jätkusuutlik ja et koolitus ei jõua järele tegelikele vajadustele. Selge et Jeremy Rifkin sai eksida ehk oma prognoosi puhul tempos, aga mitte tendentsis, töökohtade kadumise protsessis. Inimeste (ka haigete ja vanade!) vägisi rakendamine 40 tundi nädalas tundub jabur, justkui jõe ülesmäge „juhtimine”.
Kogu tarbijaskond on aga vajalik ostujõulise turuna majandusringi toimimiseks. Väga ebaotstarbekas oleks rakendada tänaseid sotsiaalabi- ja pensionisüsteeme ressursside ümberjagamiseks kogu oma paisutatud bürokraatiaga. Samal ajal on keskkond tarbimisrallist kurnatud ja aeg on tootmise osas pidurit tõmmata, hakata optimeerima ressursikasutust ja seada esiplaanile jätkusuutlikkus.

Elu 40-tunnise töönädalaga

Pensionisüsteem on rikkunud viimaste põlvkondade jooksul klassikalise peremudeli ja normaalsed sotsiaalsed garantiid. Kas me peaks viha välja valama ebaõnnestunud mudeli pärast oma vanemate peale, kelle helgeks pensionieaks meilt maksu võetakse, olgugi et meil endil vanaduspensioniks erilisi lootusi pole? Samal ajal naudivad nad „väljateenitud vanaduspuhkust” ja sageli distantseerivad ennast ka lapselaste kasvatamisest.
„Kes ei tee tööd, ei pea ka sööma” mõtlemine tuleneb eeskätt kadedusest.

„Töö“ olemus

Kuigi elu ei ole võistlus, elatakse Eestis juba lapsena tulevikuhirmus. Seda „carpe diem“ noorust, mis oli „malevapõlvkonnal“, enam ei ole. Vajadusest tööorje kasvatada on meis kultiveeritud arusaama „kes ei tööta, see ei söö“ ja seetõttu tundub kuidagi ebaõiglane, et raha peavad saama ka inimesed, kes ei „tööta“. Samas on töö mõiste midagi hoopis muud, kui see oli 100 aasta eest. Kas vabakutseline kunstnik või sotsiaalse närviga mõtleja on ühiskonnale ebaolulisem kui kohatäitja, kes maksumaksja kulul FB-s „on“? Iseenesest on eluterves hästi toimivas ühiskonnas isegi rohkem mittetasustatavaid tegevusi kui tasulist tööd. Kunstnik, majaühistu esimees, koori dirigent, mitmesugused vabatahtlikud (hooldajad, pritsumehed, talgulised, abistavad naabrimehed, tädi, kes koob lastele kindaid…). Inimesed on vähem manipuleeritavad, kui sõltuvuslik rahasuhe puudub.
On selge, et tasustatud tööd kuivavad kokku ja ressursside ümberjagamine vana malli järgi ei toimi. See ei toimu üleöö ja on pikem protsess, mis võib kesta ka põlvkonna. Esmalt läheb raskemaks neil, kes vähem erasektori jaoks vajaduspõhist tööd pakuvad. Ülikoolis filosoofia eriala lõpetanutele lihtsalt ei ole täna maksjat, olgugi et see ei kahanda ühiskonnas vajadust nende järele. Ühiskonnas on palju töid, mis on tähtsad terve ühiskonna toimimiseks, aga millel otsest tellijat ei ole. Kui ei oleks heategevuslikke organisatsioone, MTÜ-de mittepalgalisi aktiviste, külaseltsi juhatust, korteriühistu esinaist või koori presidenti, oleks ikka kole. Nagu ka mõttetööga tegelevatele kodanikele peab olema normaalses ühiskonnas koht. Ja ära peavad saama elatud nad kõik.
Palgatöös nähakse elatusallikat, inimesed aga ei ole rakendatud optimaalselt ja kutsumuse järgi väljundeid on vähestel. Eduloogika tingib tegevuste valiku töösunduse puhul ja see tulemus ei ole kvaliteetne, valdav enamus ühiskonnast ei ole rahul oma tööga. See toob kaasa kulusid tervishoius ja kõrge töövõimetuse taseme. Õigem on omada sissetulekut ja teha meelepärast tööd selle asemel, et teha tööd sissetuleku nimel.
Rahulolust tehtava tööga saab tuua näiteid Saksamaalt: ainult 12% töötajatest usub tegevat õiget tööd; 54% on „enam-vähem“ rahul, nurisevad, kuid näevad ka häid külgi; 34% on väga rahulolematud. Ehk tegevuses ollakse ainult selle pärast, et elamiseks piisavat tulu saada, see on valdav frustratsiooni ja muude hädade allikas. Sealjuures on töölkäimine ise ju seotud mitmesuguste kuludega. Tihtipeale võlaorjusega autoliisingu ja autokindlustuse näol, lapsehoiu, väljas söömise ja garderoobi näol. Kui kasutatakse ühistransporti, siis koormab see taristut ja on omakorda seda kaudu kuluks maksumaksjale. Pealinnas tööl käival inimesel võivad need kulud olla sadu eurosid suuremad kui kodusel inimesel. Tema panus üldisesse heaollu võib olla aga oluliselt kõrgem ühiskondlikku tööd tehes kui madala palga peal „küpsedes“.
Võimatu on mõõta indiviidi panust ühiskonnale selle järgi, kas tema eest maksab keegi sotsiaalmaksu.

EL ootused

Euroopa Liit on võtnud kohustuse vähendada vaesust 20 miljonile aastaks 2020. Majanduse ülesanne, nagu mainitud, on tagada kogu ühiskonnale eluks vajalik. Progress peab perspektiivis vabastama inimese suuremal määral tööst. Kindlustatud inimesed on vabamad oma valikutes pereelus ja ka ühiskondlikke rolle võetakse meelsamini. Tasustatud tööd lähevad masinatele, tehislikke töökohti ei õnnestu ka lõputult juurde luua, surve on koondamistele. Aga kuidas seda Euroopa Liidu eesmärki tagada, kui töökohti paratamatult vähemaks jääb? Tööpuudusest Kreekas, Portugalis, Hispaanias on olnud rohkem juttu, aga nüüd on jõudnud ka Prantsusmaa töötus rekordtasemele (3,42 mln ametlikult).
Probleemile kutseõppes parandavat võluvitsa otsida on naiivne. Kui ka kõik kõrgharidusega töötud inimesed tormaksid kutseharidust omandama, ei laheneks see probleem. Vaja on päriselt toimivat, jätkusuutlikku lahendust.
Kuidas siis robotite toodetavat hüve jagada nii, et nende masinate peremehed ei saeks oksa, millel ise istuvad ja ühiskond toimida saaks? Ega siin ei olegi valikuid: uutmoodi maksusüsteem, lühendatud tööaeg ja kodanikupalk. Üleminek ei saa olema lihtne ja seda enam on vaja head kava ja teekaarti. Praegu aga on piksevardad ühest küljest hakkajamatel ühiskonna reformijatel auru välja laskmas, teine seltskond inimesi on kui teatris lahendust ootamas, saamata aru, et nad on etenduses osalised ja enamus ei teadvusta endale probleemi.
Milline meie majandusmudel peaks tulevikus välja nägema? Arusaadavalt nõuab olukord kardinaalseid muudatusi, eeskätt mõtlemises ja käitumisharjumustes, aga ka seadusruumis. Hädavajalikud on muudatused nii tööajas kui ka maksupoliitikas. Süsteem on tervik ja selles millegi muutmisel on alati kaasmõjud – pole nii, et üks asi lahendaks ühte probleemi. Teisalt on vajalikud sedavõrd suured muutused, et kosmeetika meid eesmärgi saavutamisel ei aita, on vajalik kompleksset muutust. Tänane poliitkemplemine paraku on orienteeritud ainult kosmeetikale.
Ühe meetmena on aeg mõelda tõsiselt kodanikupalgale, mitte targutada sellest, kust see raha tuleb, vaid reaalselt modelleerida, otsida katteallikaid. Kui sellele panustataks pooltki niipalju kui musta valgendamiseks tööhõivereformiga tegeledes, oleks projekt juba laual. See raha on ühiskonnas olemas, tuleb aga korrastada maksupoliitikat, mis on ajale jalgu jäänud. Palju probleeme saab lahendatud kodanikupalgaga, veel rohkem aga, kui tööaega muuta ja riiki „tuunida“. Aeg selleks on käes ja keegi teine seda tegema ei tule. Me lihtsalt ei saa vanamoodi, tahame seda või ei.
Ei hakka siinkohal lahkama selle olemust ega otsest kasu indiviidile, sellest on küllalt juttu olnud erinevates artiklites. Vaataks mõnda vähem tähelepanu saanud võimalikku kaasmõju.

Majandus

Esmalt siseturg. Piimatootja võib ju küll unistada sellest, et siseturul tarbitaks rohkem piima ja piimasaadusi, aga palgasaaja ei hakka rohkem piima tarbima, nagu ta ka lõunaks kahte praadi ei söö. Miinimumpalga tõstmine on tore, aga siiski meede, mis jätab töötud ikkagi tarbimisringist välja ja suurendab pigem perspektiivis lõhet ühiskonnas. Lühiajaliselt võib hoida kedagi emigreerumast, aga ei maksa selle mõjusid ületähtsustada.

Kodanikuks olemine

Kodakondsus tuleb väärtustada. Kodanikupalk on mõeldud riigile lojaalsetele kodanikele (kas sünnipärased kodanikud või muud vastavad kriteeriumid täitnud), kes alaliselt resideerivad Eestis eeldusega, et kodanik on riigile lojaalne. Ehk täidab kodanikukohustusi nagu valimiskohustust, ei ole kriminaalne ja osaleb sisemises majandusringis (ei lahku näiteks riigist mammonajahile, kui hariduskulud on siinse kogukonna kaetud). Ehk siis elanikud, kelle integreerimisega on seni olnud probleeme, püüavad saada kodanikeks ja „lodevuspagulased“ jätavad võõrsile minemata, kui see nende tulevasi garantiisid mõjutada võiks.
Kodakondsusega tuleks omakorda siduda ka valimisõigus KOV valimistel. Kodanikupalgaga kasvab ühest küljest huvi kodakondsuse vastu, aga ka lojaalsus sellele riigile, mis pakub selliseid garantiisid. Keele/kultuuriõpe tooks omakorda tänaseid „halli passiga“ inimesi lähemale, ühtsesse inforuumi. Julgeoleku osas on see meede kahtlemata tõhus. Need sotsiaalselt kindlustatud kodanikud ei allu kergesti provokatsioonidele. Ukraina jaoks on see kahjuks hilinenud tarkus.

Kvaliteetset tööjõudu juurde

Tänane ressursside ümberjagamise keerukas süsteem ja järelevalve vabastaks näiteks haridussüsteemi tarbeks kvaliteetset tööjõudu, jne.

Kattevaradest

Tänane tööturu pilt Euroopas jaguneb laias laastus 40% palgasaajad, 60% ülekantud sissetuleku saajad (lapsed vanematelt, emapalga saajad, vanaduspensionärid, invaliidid, töötud jne). Kaotades pensionid, emapalgad ja sotsiaalabi (v.a kus seda täiendavalt vaja on) ehk nimetades need ümber kodanikupalgaks, maksab riik juba täna seda raha. Lisaks avaliku sektori töötajad, kes riigilt palka saavad. Osa palgast oleks siis lihtsalt kodanikupalga nime all. Optimeerides riigi tegemisi (sotsiaalbürokraatia ja muude abistruktuuride kulu alustuseks), saab ühe tänase ametniku kulu arvelt mitme inimese kodanikupalga. Maksureformide kaudu saab koomale tõmmata ka järelevalve ja statistikaga tegelejate armeed. Osaliselt koormavad sellised tööd ka lisaväärtuse loomisega tegelevaid inimressursse, vähendades nende efektiivsust.
Konkurentsivõimes on tööjõukulu olnud kaua probleemiks. Kodanikupalgaga väheneks palgasurve tööandjale ehk selle võrra väheneksid palgad, aga inimese sissetulek sama panuse juures ei kahane. Bürokraatia vähendamise arvelt saaks aga enam raha kodanikupalga kaudu siis neile, kes täna alla toimetulekumiinimumi sissetulekuga hakkama peavad saama.
Maksupoliitika
Maksupoliitika kujundab laiemalt meie elukeskkonna ja majandusruumi ja selles peaksid kajastuma ka meie soovid. See ei saa põhineda valedel ootustel, peab olema efektiivne ja ei tohi ahvatlevaid petuskeeme võimaldades riiki paisutada.
Nii on probleemiks vahed ettevõtja ja eraisiku maksustamisel. Isegi kui „ahvatluste järgijaid“ on marginaalne hulk, sünnitab olukord foobiaid ja kaudseid probleeme ettevõtluses ning paisutab riiki.
  • Maksustada tarbimine. Tööjõukulud on vaja saada alla.
  • Ei saa olla robotitel „maksusoodustusi“ võrreldes tööjõuga.
  • Aktsiisid. Kui soovime rämpsutootmist vähendada, peame seadma maksud ebakvaliteetsetele toodetele, millel puudub tugi garantii ja hoolduse näol. See annab eelise kohalikele kvaliteettoodete tegijatele ja loob töökohti garantii ja hoolduse lisandumise näol. Näiteks aktsiis autodele, kodumasinatele, tarbeesemetele, mille garantii on lühem kui seaduses kehtestatud periood. Pisikraami hinnad tõuseksid, aga see vähendaks tarbetut tarbimist ja sellega kaasnevat liigset importi (kapitali väljavoolu) ning koormust keskkonnale prügi näol.
  • Keskkonnamaksud, kui tahame väärtustada elukeskkonda.
  • Tuleb juurutada ettevõtete progresseeruv tulumaks. See ohjaks kapitali väljavoolu ja elavdaks konkurentsi. Esialgu piisaks kahest astmest, nagu üksikisiku tulumaksul on maksuvaba miinimum. Ettevõtete puhul arvestataks seda tulumaksu vaba miinimumi töötaja kohta.
  • Perspektiivis tuleks kaaluda progresseeruvat pärandimaksu, kasutult seisvate hoonete maksustamist ja seada täiendavad maksud luksuskaupadele ja liialdustele.

Lühem töönädal

Hädavajalik on töönädala lühendamine. Me võiksime töötada 20 tundi nädalas 40 asemel, mida me teeme täna.

Kokkuvõtteks

Kodanikupalk erineb traditsioonilisest sotsiaalkindlustussüsteemidest, kõrvaldades bürokraatia ja selle ülalpidamiskulud ning samuti häbitunde, mis on seotud üksikisiku ainelise olukorra hindamisega. Töövõimetus ega miinimumpalk ei ole enam teema. Kodanikupalk peab vaid olema piisav, et sellega tõepoolest ära on võimalik elada. Kodanikupalgaga kaob vaesumishirm ja väheneb perevägivald. Kodanikupalga juurutamisega Eestis väärtustaksime kodakondsuse. See on tugev kaitse idanaabri võimaliku invasiooni vastu, arvestades „kaasmaalaste poliitikat“ Venemaa lähinaabruses, vähendades julgeolekuriski. Ja kodanikupalk võimaldab õhemat riiki.
Võimaliku vastuargumendi taga on kas kadedus, hirm muutuste ees või piiratud fantaasia.

Märt Randoja
Haapsalus, august 2014

Foto: linkedin

Estonian Anonymous

ROHKEM ARTIKLI LOOJAST - Lõin selle lehekülje, et avaldada seda mida tava-meedia ei postita. Olen jõudnud järeldusele, et tuleb otsida ise vastuseid mitte lasta neid endale ette sööta. Kõik mida leian postitan ja avaldan siin leheküljel. Sama saad ka sina teha saates mulle e-maili ➨ estoniananonymous@gmail.com

Ühine Meiega/Join Us ➨ Facebook

Telli Meie Video Kanal/Subscribe ➨ Youtube

Lehekülg/Website ➨ Estonian Anonymous

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

0 comments:

Post a Comment

Item Reviewed: Arvamus: Tööst lähitulevikus ja mida selles olukorras ette võtta Description: Rating: 5 Reviewed By: Estonian Anon
Scroll to Top