Google+ Harri Kingo: Uue võimu piirjooned – demokraatialt meritokraatiale - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Monday, October 20, 2014

Harri Kingo: Uue võimu piirjooned – demokraatialt meritokraatiale

DEMOKRAATIA?
Demokraatia idee ja ideaal peaks olema rahva võim – enamuse tahe vähemuse tahte üle. Vahendatud demokraatia idee ja ideaal on valida endale esindajad, kes sind siis esindavad – meil Riigikogu liikmed. Nemad teostavad vahendatud demokraatias seda enamuse tahte valitsemist vähemuse tahte üle.
Reaalsus on aga see, et me ei vali ühtegi isikut ennast esindama ise. Me vaid valime erakonna. Ja hääled lähevad sellele erakonas, kelle erakonna ladvik on ise oma nimekirja etteotsa määranud. Seega me ei vali endale esindajaid – Riigikogus istuvad on erakondade ladviku määratud isikud, kes on kas ise endale saanud või oma erakonnakaaslastelt kokku korjanud vajalikud hääled.

Reaalne võimuhierarhia riigis pole mitte Riigikogu, valitsus ja president, vaid erakondade ladvik, kes koostavad valimisnimekirjad ja seeläbi asetavad kõik nupud neile sovivatele kohtadele valimisnimekirjades. Sealt liiguvad nimekirjade tipud Riigikogusse. Riigikogu juba paneb õiged isikud õigetele kohtadele – presidendiks, peaministriks, ministriteks, ametkondade juhtideks. Nii on erakondade tagatubadest juhitud kogu riik.

Kui keegi süsteemis on äkki ebasobiv, ta heidetakse süsteemist lihtsalt välja ja pannakse teine, kes on süsteemile ja tagatoale ustav.
Meie riik rajaneb erakondadel, riigi alus on täiesti kontrollimatud erakondade ladvikud ja tagatoad oma täisesti meile tundmatute ja varjatud seesmiste suhete, hierarhia ja reeglitega. Ma ei arva, et sellist olukorda riigis saab üldse nimetada sõnaga “demokraatia”.

SAMM DEMOKRAATIAST EDASI

Ilmselt oleme viimaste aegade sündmuste läbi kõik natuke pettunud oma riigi demokraatias. Seepärast ühest teisest võimalusest, mida kõik teavad, aga mis on meile nii lähedal, meile nii tavaline, et … et me seda märgatagi ei oska. Veidi meritokraatiast.
Meritokraatia tähendab eesti keeles targemate, oskajamate, pädevamate valitsemist. Ja see meritokraatia pole mitte kusagil kaugel ega mingi teoreetiline skeem, vaid iga päev ja igal pool meie ümber.

Meritokraatia tähendab riiklikku korralduse alust ja põhimõtet. Kuid et selle olemusest aru saada, võib vaadelda suvalist asutust, ettevõtet või MTÜ-d. Mis see vaadeldav struktuur ka poleks, see on alati moodustatud ja töötab meritokraatlikul põhimõttel – see moodustatakse ja selle ametikohtadel töötavad võimalikult pädevamad isikud. Pole mingeid erakondi, pole mingeid valimisi, mingit propagandat. On pädevate liikumine oma pädevuse raames kohasele ja sobivale ametikohale.


Meritokraatia kui riikluse korralduslik vorm tähendab, et selliselt on üles ehitatud kogu riik. Riigis töötavadki praktiliselt kõik avaliku ja erasektori allstruktuurid meritokraatlikult – pädevusest lähtuvalt. Kui mõni koht jääb kusagil vakantseks, kuulutatakse sellele välja konkurss. Tulla võivad kõik, loeb aga inimese pädevus – vastavus selle ametikohale esitatavate nõuetele.
Tavaline küsimus:
 Kes pädeva isiku talle sobivale kohale välja valivad? Vastus: pole üldse oluline. Olulised on esitatavad nõuded ja kandidaadi vastavus nendele nõuetele – ja üldse mitte need, kes seda vastavust kontrollivad. Ei loe üldse, kas selle vastavuse teevad kindlaks Tamm ja Mänd, Kuusk ja Lepp või Saar ja Kask.

Koolis ka ei sõltunud kellegi hinne sellest, mis oli õpetaja nimi – hinne sõltus hoopis teadmiste ja oskuste vastavusest esitatud nõudmistele. Lihtne.
Töökohtadel kontrollitakse pädevust pidevalt – nii uue töötaja tööle võtmisel kui tema pideval atesteerimisel ja koolitustel. Niisiis, meritokraatia on nii igapäevane, nii tavaline, nii levinud, nii meie ümber, et me ei oska seda lihtsalt märgata. Me lihtsalt ei tea, et see meritokraatia on meie igapäeva elu alus ja võti.

Aga on – pädevus ja kompetents on ju edu võti ja garantii, kas pole? Ja pädevuse ja kompetentsi nõue on väga loogiline ja väga toimiv. Selleta ei saa ükski riik, ametkond ega ettevõte. Sest me kõik teame, mis juhtub, kui lollid ja ebapädevad suuri asju otsustama hakkavad. Ning ametkonna või erafirma juht on alati huvitatud, et tema juhitud struktuuris ei istuks vastutavatel kohtadel lollpead, vaid tarkpead. Kas pole? Muidu on krahh ja pankrot jms jama.

Reaalne riik töötab ja on olemas meritokraatlikult – lähtuvalt pädevusest. Teist varianti lihtsalt pole. Ainus institutsioon, mis pole moodustatud meritokraatlikult, on Riigikogu. Just Riigikogu on see, kes määrab kohale peaministri ja ministrid, samuti keskasutuste juhid. Riigikogu paneb kohale ka presidendi ja Riigikohtu.
Aga teada ju – see nii tähtis Riigikogu valitakse mitte isikute pädevuse, vaid erakondliku lojaalsuse alusel. Ja sealt siis kogu see “lellepoegade” ja “tallalakkujate” sokutamine “õigetele kohtadele” terves riigis algab. Kala mädaneb peast.

Jah, erakonnad teavad, et vaja on teha ka tarkasid otsuseid. Eks nad ole huvitatud vastavalt tarkade palkamisest oma teenistusse. Ja nad ka palkavad.
Aga vaid seniks, kuni targad neid endid kõrvale ei tõrju. Lojaalsus erakonna juhtidele on olulisem kui pädevus. Kui meie riigis kurdetakse parteilise kaadripoliitika üle, siis just sellest ma siin ka praegu räägin – see on lojaalsuse ja pädevuse konflikt, milles kahjuks nii sageli lojaalsus pädevusele ära teeb ja pädevus on sunnitud lahkuma.
Demokraatia on end ammendanud ja riiklus, mis rajaneb erakondlikul demokraatial, on reaalsuses saanud pseudodemokraatiaks – erakondlikuks diktatuuriks.

Kui demokraatia alusprintsiip taandub põhimõttele “Enamus otsustab”, siis on see sisuliselt džungliseadus, kus tugevam enamus määrab, et tal on õigus alati ja kõiges. Meie ühiskond pole demokraatia, vaid halvem veel – on pseudodemokraatia. Meil otsustab mitte enamus, vaid tühine vähemus – alasti toores jõud – erakondade tagatubade vähemus. Erakondade all ei peagi ma silmas tuhandeid nende liikmeid, vaid just erakondade pisikesi tagatubasid, kus kõik ära otsustatakse.

Riigikogu ja valitsus on vaid tööriistad nende tagatubade ja seal istuvate klannide käes. Demokraatia on vaid sõna, rahvas on vaid mass ja materjal.
Me peame sellest barbaarsusest ja metslusest, kus kõike valitseb jõud, tegema sammu edasi ja jõudma ühiskonda, kus kehtib põhimõte “Tarkus otsustab”. See ongi meritokraatia – aste kõrgem kui demokraatia, mis on brutaalne võimu ja selle taga oleva jõuga valitsemine. Kuidas selline jõud oma tahtmised teoks teeb – kas me pole seda oma riigis veel kogenud? Kui vähe jõud rahvast hoolib – palju meil on veel vaja selle näiteks valusaid õppetunde?

MIKS MA EI LÄHE VALIMA?

Peaks algatama kodanikuaktsiooni MITTE osaleda valimistel, kus tagasi saavad kõik endised ja kus rahval tegelikult mingit valikut ei olegi. Ehk see MITTE valimine vähendab nende seniste “igaveste juhtide” ülbust ja arvamust, et nad on asendamatud ja oma tooli väärt ja et nad on rahva mandaadiga omal kohal. See oleks keeldumine tunnistamast sellise süsteemi legitiimsust. See oleks keeldumine kaasa mängimast seda silmalirjalikkust, mida me varsti igast kanalist nägema ja kuulma hakkame.

Läheme või me ei lähe, ega tegelikult ju kedagi valida polegi – pole sellist erakonda, keda eelistada. Ja on ette teada, et kohad saavad ikka needsamad sisemisel parteiredelil edasi pürginud tegelased, kes on seal praegugi. Mõni nägu vahetub, kõik sisuline aga jääb samaks. Miks valida, kui pole kedagi valida? Miks valida, kui kõik on niigi ette teada ja edasine on sama silmakirjalik “rahva esindamine” kui seni?
Mina ei lähe valima. Ma ei anna neile inimestele järgmisteks aastateks omalt poolt taas täiesti kontrollimatut voli teha riigis ja riigiga, mida nad vaid tahavad. Ja seda ilma minu vähimagi võimaluseta kuidagi tehtavat mõjutada. Ja mulle telekast siis seletada, kui legitiimselt ja minu nõusolekul nad mind valitsevad. Tegelikult aga teevad, mida nad tahavad.

Erakondadel rajanev riiklus on end ammendanud. Me vajame mitte erakondlikule lojaalsusele rajatud riiki, vaid pädevusele rajatud riiki, et asjad edeneksid. Kuni riiklus seisab püsti lojaalsusel oma erakonnale ja selle liidritele ja ei rajane ega püsi pädevusel, kuni riik on lõhestatud väikesteks võitlevateks klannideks (erakondade tagatubadeks), on see riik iseendaga sõjas ja mittetöötav. Et ta on lõhestunud ja mittetöötav – vähemasti mittetöötav rahva jaoks -, kes selles kahtleks? Mis juhtub mistahes firmaga, kui juhtivad ametikohad jagatakse mitte pädevatele ja oskajatele, vaid oma kallitele lellepoegadele?


Meil on aeg hakata mõtlema, kuidas tuua oma riikluse aluspõhimõtteks PÄDEVUS. Ning sama asja teine pool – kuidas kõrvaldada meie riigist selle praegune aluspõhimõte – pime truualamlik lojaalsus oma erakonnale ja selle liidritele.
allikas 
Estonian Anonymous

ROHKEM ARTIKLI LOOJAST - Lõin selle lehekülje, et avaldada seda mida tava-meedia ei postita. Olen jõudnud järeldusele, et tuleb otsida ise vastuseid mitte lasta neid endale ette sööta. Kõik mida leian postitan ja avaldan siin leheküljel. Sama saad ka sina teha saates mulle e-maili ➨ estoniananonymous@gmail.com

Ühine Meiega/Join Us ➨ Facebook

Telli Meie Video Kanal/Subscribe ➨ Youtube

Lehekülg/Website ➨ Estonian Anonymous

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

0 comments:

Post a Comment

Item Reviewed: Harri Kingo: Uue võimu piirjooned – demokraatialt meritokraatiale Description: Rating: 5 Reviewed By: Estonian Anon
Scroll to Top