Google+ Arvamus Reformierakonnast: Kalle Muuli: "Viimane Aeg Hädapidurit Tõmmata" - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Monday, November 24, 2014

Arvamus Reformierakonnast: Kalle Muuli: "Viimane Aeg Hädapidurit Tõmmata"


Praegu rusub seisak ainult majandust ja rändesaldot, aga kui Reformierakonnal õnnestub veel paaril korral valimistel raha häälteks ja hääled rahaks teha, võib see hakata ohustama ka demokraatiat, kirjutab ajakirjanik Kalle Muuli.



Äsja 20. sünnipäeva tähistanud Reformierakonnal on kuulsusrikas minevik. Ehkki parlamendiparteidest noorim, on see erakond võimul olnud kauem kui ükski teine: kokku üle 16 aasta, neist viimased 15 aastat järjest.
Juba enne ühte parteisse koondumist paistsid reformierakondlased silma julgete ettevõtmistega. Praegune erakonna auesimees Siim Kallas ei kartnud 1992. aasta suvel keskpanga presidendina läbi viia rahareformi, mille õnnestumist ei uskunud väljaspool Eestit peaaegu keegi. Reformierakonna tulevased käilakujud Valve Kirsipuu ja Heiki Kranich valmistasid 1993. aastal ette radikaalse maksureformi. Ühtlane tulumaksumäär, mis nende kaasabil Eestis kehtestati, oli tol ajal ainulaadne kogu maailmas.
Kümned rahvusvahelised nõustajad keelitasid siis valitsust: ärge kiirustage, ärge keerake kõike pea peale, majandus ei ela nii järske reforme üle, te murrate endal kaela! Aga neid ei kuulatud. Keegi ei kartnud riskida oma poliitilise karjääri ega partei populaarsusega, kui vaekausil oli riigi kiire areng. Poliitika oli kirg, mitte elatusvahend.
Vähem riskantsed polnud Reformierakonna ettevõtmised selle sajandi esimestel aastatel: ettevõtte tulumaksu kaotamine 1. jaanuarist 2000 ja vanemahüvitise kehtestamine 1. jaanuarist 2004. Neid julgeid otsuseid ei tehtud reitingu pärast, vaid riigi hüvanguks – et majandus kiiremini kasvaks ja lapsi rohkem sünniks.
Rahva palavat armastust see erakonnale paraku ei toonud. Riigikogus oli Reformierakond suuruselt tol ajal kolmas ja riigis alles viies partei.
Uued tuuled hakkasid puhuma kümme aastat tagasi, kui koos Kallasega lahkus poliitikast terve hulk erakonna nimekaid asutajaliikmeid. Uue esimehe Andrus Ansipi ajal kerkisid esile otse koolipingist parteisse tulnud noored. See oli poliitbroilerite, esimeste elukutseliste poliitikute põlvkond. Erinevalt oma eelkäijatest polnud neil muud võimalikku tulevikku kui poliitika ja võim, mille külge nüüd klammerduti.
Veelgi tähtsam muutus oli pärast 2003. valimisi moodustatud valitsusliidu otsus hakata riigikassast parteidele maksma senisest kolm korda suuremat toetust ja seada summa suurus sõltuvusse kohtade arvust riigikogus. See pööras kogu poliitika pahupidi. Valimistulemusest sõltus nüüd erakonna järgmise nelja aasta eelarve, parteikontori palgad ja võimalus järgmistel valimistel uuesti võimule tulla. Poliitikast sai erakonnale raha teenimise vahend. Tekkis suletud ring: parem valimistulemus tähendas rohkem raha ja rohkem raha tähendas veel paremat valimistulemust.
2007. aasta valimised olid viimased, kus Reformierakond jagas suuri lubadusi. Õigupoolest olid need lubadused lausa pöörased. Uut parteide rahastamise korda silmas pidades oli selge, et võitja võtab kõik, ja seepärast tuli võita iga hinna eest. Reformierakond polnud seni kunagi pensionäridest välja teinud, aga nüüd lubati pensionid nelja aasta jooksul kahekordistada. Lisaks lubati Eesti viieteistkümne aasta jooksul Euroopa viie rikkaima riigi sekka viia.
Kui seni oli reformierakond vankumatult oma lubadusi täitnud, siis 2007. aasta lubadused on siiani täitmata ja jäävadki täitmata. Euroopa jõukaimate riikide sekka jõudmiseks oleks vaja uut arenguimpulssi. Vaja oleks tervet hulka reforme: maksureformi, tervishoiureformi, haldusreformi või laiemalt võttes riigireformi jne. Aga valitsus on justkui halvatud, sest iga vähegi järsem liigutus võib ohustada valimistulemust ja selle kaudu ka erakonna rahakotti. Seepärast tehaksegi üksnes seda, mis aitab võimul püsida, või ei tehta üldse midagi.
Kui me tahame midagi muuta, siis tuleb vahetada peaministriparteid ja muuta parteide rahastamise korda. Praegu rusub seisak ainult majandust ja rändesaldot, aga kui Reformierakonnal õnnestub veel paaril korral valimistel raha häälteks ja hääled rahaks teha, siis võib see hakata ohustama ka demokraatiat.
Juba praegu näeme üha sagedamini, kuidas riigis toimib telefoniõigus ja avalikke asju otsustavad mingid tumedad jõud. Ühtäkki, ilma igasuguse konkursita saab kultuurilehe Sirp peatoimetaja kohusetäitjaks Reformierakonnaga lähedalt seotud kirjanik Kaur Kender, aga reformierakondlasest kultuuriminister Rein Lang vannub ja valetab, et tema pole selle otsusega kuidagi seotud. Tallinna Sadama nõukogu otsustab anda olümpiakomiteele suure summa raha, kuid hiljem ei saa isegi kohtus keegi aru, kes selle otsuse üldse langetas ja kas otsustajate seas oli ka nõukogusse kuuluv olümpiakomitee president, reformierakondlane Neinar Seli. Välisminister Urmas Paet kord läheb, kord ei lähe europarlamenti, kuid me ei kuule ta suust mitmekordse ümbermõtlemise tegelikku põhjust ja lõpuks jääb ikkagi mulje, et isegi Eesti välisminister pole oma otsustes vaba, nagu viimasel ajal on kombeks öelda.
Reformierakonna esimehe Taavi Rõivase parteiline jalutuskäik riigi sõjaväebaasis ja selle kirglik õigustamine ei jäta kahtlust, et Reformierakond samastab end üha enam Eesti riigiga. See on märksa ohtlikum kui üks võõraste sulgedega ehitud valimisreklaam. Reformierakonna poliitikute katsed seada kahtluse alla prokuratuuri usaldusväärsus ja vähendada kaitsepolitsei võimekust korruptsiooni uurimisel sarnanevad väga Keskerakonna samalaadsete taotlustega. Vahe näib olevat eelkõige selles, et Keskerakonnal on all-linnas ainuvõim ja Reformierakonnal seda Toompeal veel pole.
Demokraatia eeldab valitsuste vahetumist, kuid Reformierakond on ilmselgelt liiga kauaks võimule jäänud. Riigikogus toimib paraku ühendatud anumate seadus: ühe partei kasvades jäävad teised nõrgemaks, sest neile jagub üha vähem riigi raha. Nii võib juhtuda, et mõne aasta pärast ei leidu enam ühtki poliitilist jõudu, kes suudaks juba üle 15 aasta võimul olnud parteiga rinda pista. Kui me ei taha, et Eestit valitsetakse tulevikus nii nagu Ungarit või Tallinna praegu, siis peame hädapidurit tõmbama enne kui hilja. Ehk siis juba eelolevatel valimistel.




S

EA toimetaja S ARTIKLID

E-mail ➨ estoniananonymous@gmail.com

Ühine Meiega/Join Us ➨ Facebook

Telli Meie Video Kanal/Subscribe ➨ Youtube

Lehekülg/Website ➨ Estonian Anonymous

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

0 comments:

Post a Comment

Item Reviewed: Arvamus Reformierakonnast: Kalle Muuli: "Viimane Aeg Hädapidurit Tõmmata" Description: Rating: 5 Reviewed By: Unknown
Scroll to Top