Google+ Liisa Pakosta | Millal on laps hooletusse jäetud? - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Wednesday, November 5, 2014

Liisa Pakosta | Millal on laps hooletusse jäetud?


(ALDO LUUD)

Kui uue lastekaitseseaduse plussiks on selgus ametnike tööjaotuses, siis miinuseks ebaselgus peredele. Endiselt on palju vastamata küsimusi, ilusate lausete tõlgendamisruum on liiga lai, paljud senises seaduses olnud asjad jäävad tähelepanuta.
Seitsmeaastase lapse pärastlõunal üksi kojujätmise kohta andsid erineva astme kohtud Eestis hiljuti väga mitmesuguseid tõlgendusi. Uus seadus ütleb aga selgelt: lapse hooletusse ehk puuduliku järelevalvega jätmine on keelatud. Olgem ausad, 24/7 järelevalve lapse üle pole tegelikus elus võimalik ja see poleks alati lapse huvideski.

Millal on laps hooletusse jäetud?

Keeld last hooletusse jätta on ka Lõuna-Carolina osariigis. Sel suvel jättis üksikema Debra Harrell oma üheksa-aastase tütre ühel koolivaheaja päeval mobiiltelefoni ja koduvõtmega varustatult kodu ja ema töökoha lähedale parki laste mänguväljakule. Seal käib palju vanemaid ja ka vabatahtlikke, kes riiklikult rahastatuna lapsi toitlustavad ja jälgivad.
Keegi seaduskuulekas helistas peagi pargist politseisse, et mänguväljakul on üks laps mitmendat tundi omapäi. Ema pandi vangi, tema vanemlikud õigused peatati ja laps võeti ära. Tütar anti küll hiljem emale tagasi, aga naine kaotas vangistuse tõttu oma töökoha.
Eesti seaduse seletuskiri on napp ja selle järgi on meil ilmselt isegi 17aastane pargis aega veetev laps ebapiisavalt järelevalvatud. Tsiteerin: "Hooletusse jätmine on eelkõige lapse füüsiliste ja tervislike vajaduste ja ohutust tagava järelevalve ebapiisav või puudulik tagamine. Vanem on kohustatud hoolitsema lapse igakülgse heaolu eest ja vanema tegevust või tegevusetust, mis riivab lapse heaolu, tuleb pidada lapse väärkohtlemiseks." Kõik saavad ju aru, et lapse hooletusse jätmine osal äärmuslikul juhul ongi kuritegu lapse vastu, ainult et selliste juhtumite selgitamine ja näitlikustamine oleks tulnud enne ära teha.

Lapsehoidja, kallis lõbu

Hiljem lubati seadusele tõlgendusi. Ehk võtavad need maha hirmud järelemõtlematust kaasajooksmisest tobeduseni ülereguleeritud läänemaailma veidrustele ja loodetavasti ei teki need kohtuasjadest. Ükski Eesti lapsevanem ei jäta ju ilma väga tungiva vajaduseta väikest last üksinda koju. Ükski paragrahv seejuures koju lapsehoidjaks ei tule.
Suurem laps päeval üksi kodus tundub seni veel täiesti normaalne. Suvevaheajadki on meil veel pikemad kui Ameerikas. Isegi kui peres on kaks vanemat, ja nad ei puhkaks koos, saaksid nad suviti lastega koos olla vaid 2 x 28 päeva. Enamikel ei ole raha lapsehoidjat palgata, eriti arvestades Eesti kõrgeid tööjõumakse. Meil on ligi 50 000 üksikvanemat, peale selle arvukalt neid peresid, kus teine vanem töötab kaugel. Vaid vähesed elavad koos vanavanematega, ehitus ja planeeringud ei soosi kuidagi selliseid kodusid, kus mitu põlve koos elada saaksid.
Jätan siinkohal kõrvale äärmuslikud juhud, kus vanemad armastavad süstalt või viinapudelit rohkem kui oma last ning lapse hooletussejäetus on ilmne fakt, mis nõuabki sekkumist. Aga kas esimese klassi lapse vanem on oma last üksi koolist koju lubades " taganud piisava ohutuse"? Aga kui koolialustaja on kuuene ja lasteaialaps saanud juba kaheksa? Kui üks elab 300 meetri, aga teine 30 kilomeetri kaugusel?
Eriti ägedaks kipuvad eriarvamused "hooletussejätmisest" minema lahutanud vanemate (ja nende uute elukaaslaste) vahel, kus umbmäärast terminit hakatakse üksteise vastu relvana kasutama. Niigi juba vanemate tüli tõttu kannatav laps saab kõige valusamalt pihta, rääkimata enesehinnangu kujunemishaavadest. Kujutlegu palun iga lugeja siinkohal, mis tunne oleks neil lapsena olla hooletussejäetu kohtuasja peategelane?

Nelja-aastane jääb üksi?

Samas annavad juba olemasolevad seadused, mille vastuvõtmine muide pole ühiskonnas erilist arutelu tekitanud, hoopis teistsuguseid suuniseid. Ilmselgelt võib ööpäevadeks last üksi jätta alates neljandast eluaastast, sest ainult kuni lapse selle vanuseni võib töölepinguseaduse järgi lapsevanem keelduda välislähetustest. Kui seda paragrahvi tahtsin kevadel muuta seitsmendaks eluaastaks, sain vastuseks, et siis muutuksid lapsevanemad ebaatraktiivseks tööandjatele.
Kui laps jääb haigeks, saab vanem töölt kojujäämise eest hüvitust kuni lapse 11. eluaastani (k.a). Teismeline võib seega vaevelda kasvõi kõrges palavikus, ent vanem saaks paluda vaid ilma sissetulekuta puhkust. Kuna uue lastekaitseseaduse järgi tuleb vanematel lastele tagada ka materiaalne heaolu, võib valik olla keeruline.
Algkoolis sõltub pikapäevarühma kättesaadavus kas vanema rahakotist (enamikes koolides tasuline teenus) või lapse halvast käitumisest. Tasuta pikapäevarühm on seadusega olemas vaid kuriteo toime pannud, rohkem kui 20% tundidest puudunud või alko-narko küüsis vaevlevale lapsele. Seega, kui teie algkoolilaps pole alaealiste komisjoniga kokku puutunud, ja kui omavalitsus ei toeta, siis tuleks tööl käivatel vanematel kas maksta, lubada lapsel üksi koju minna või minna ise osaajaga tööle. Koduremondist või lapsele esmavajaliku ostmisest loobumine oleks ju ka nagu lapse hooletusse jätmine?
Kui aga hakataksegi seadust tõlgendama keeluna algkoolilast üksi koju jätta, siis irooniliselt jääks perele vaid võimalus lapsele väga halvasti käitumine selgeks õpetada, lootuses saada tasuta hoiukoht pikapäevarühmas...
Mida teha? Näiteks õpetada koolides laste kasvatamist ja keerukate olukordade lahendamist. Pakkuda tasuta teenuseid raskustes peredele ja nende lastele. Aidata lapsevanemaid, kes tahavad oma lapsele parimat. Usaldada seaduste loomisel inimesi ja peresid, mitte seades ebareaalseid piiranguid ja normatiive.
Peaasi et keegi uue seaduse alusel ebareaalsete nõudmistega peredele sisse ei rammiks, sest lapsevanemaks olemine pole niigi lihtne ega stressivaba, ehkki on kokkuvõttes ikka väga tore.

 

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

0 comments:

Post a Comment

Item Reviewed: Liisa Pakosta | Millal on laps hooletusse jäetud? Description: Rating: 5 Reviewed By: Veronika Friedrichson
Scroll to Top