Google+ SUNDADOPTEERIMINE - KAS EESTI TULEVIK ??? - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Thursday, November 20, 2014

SUNDADOPTEERIMINE - KAS EESTI TULEVIK ???


Duration: 1 hour Series 25 • Episode 1 Kestus: 1 tund  • Episood 1
VIDEO :
Exposure - Please Don't Take My Child (Forced Adoption Exposed) 
Paljastus - palun ärge võtke mu last (Vägisi Adopteerimine Paljastatud)


PAREM KVALITEET KUI VAATAD VIDEO YOUTUBES : VAJUTA SIIA  AITA JAGADA VIDEOT !! (VASAKUL ON JAGAMISRIBA)

Iga 20 minuti järel üks laps võetakse ära ja sotsiaal töötajad ei saa enam peita, 
ANNA HÄÄL ! EI LASTEKAITSE SEADUSELE - PETITSIOON VAJUTA SIIA

Artikkel Saab Valmis Täna Õhtuks ! Keri alla poole, et lugeda Eesti Keelt.

Kui soovid toetada meie tegevust kirjuta kiri e-mail estoniananonymous@gmail.com

CHILDREN ARE BEING KIDNAPPED.

WE NEED A PUBLIC INVESTIGATION

Investigative series. For the first time, leading social workers, barristers, a High Court judge and families torn apart by the process, talk about the subject of forced adoption.

"It is a climate of fear, a climate where people cover their backs, a climate where people want to try and do their best by families but also know that they've got to ...play this game safe, safe for them as an organisation, safe for them as a worker - not just safe for the child." - Bridget Robb, chief executive of the British Association of Social Workers

This new documentary in ITV's flagship Exposure current affairs strand investigates how and why social workers are increasingly prepared to remove children from their birth parents through forced adoption.

The number of court orders required to place a child into the adoption process has increased by 95 per cent in the last three years and new laws introduced this year are likely to lead to a further increase in the number of such cases. Yet in most instances, the stories remain untold because family court hearings remain shrouded in secrecy, with journalists unable to report anything from proceedings.



Viimase aasta jooksul on palju kõneainet pakkunud uus kooseluseadus. Erinevatel tasanditel on palju arutletud mõiste perekond üle, vaieldud, millisest soost inimesed moodustavad perekonna ja millisest mitte. Usun, et meist igaühel on oma arvamus sellest või kui ka arvamust pole, siis meedias kajastatu on mingilgi määral meieni jõudnud. Millest enamik meist aga ilmselt kuulnud ei ole ja teema, mida on ka märkimisväärselt vähem kajastatud, on uus lastekaitseseadus. Samas peaks meist igaüks, kelle kodus lapsed kasvavad selle seaduse sisust äärmiselt huvitatud olema.

Tõsi, Sotsiaalministeerium on uut lastekaitseseaduse eelnõu juba ka oma 15 aastat koostanud (praegu kehtiv lastekaitseseadus on aastast 1993), kuid sel suvel on igatahes Riigikogus jõutud menetluse lõppjärku. Ja tegelikult on ka vale väita, et enamik sellest kuulnud ei ole. Mitmed organisatsioonid (SA Perekonna ja Traditsiooni kaitseks, MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, Perekonna ja Laste Kaitse initsiatiivgrupp) on välja toonud eelnõu põhipuudused ja esitanud oma ettepanekud eelnõu muutmiseks. Nende ettepanekutega on võimalik tutvuda siin. Eelnõu puudustele on oma tähelepanu samuti juhtinud Eesti Advokatuur, kelle puhul ei ole see seadusloomes tavapärane praktika.
18. juunil 2014.a  toimus Riigikogus seaduseelnõu esimene lugemine, misjärel anti kõigile soovijatele muudatusettepanekute tegemiseks aega 3. juulini (15 päeva, sh jaanipäev). 22. septembril toimus

Riigikogu Sotsiaalkomisjoni avalik istung lastekaitseseaduse arutamiseks, kus toodi välja erinevate osapoolte poolt eelnõu olulisemad probleemid, kuid sisulise arutelu jaoks võimalust ei olnud. Eelnevalt istungi kohta avalikku informatsiooni tegelikkuses samuti ei olnud ja sisulist protokolli selle kohtumise kohta ei koostatud.

§ 33. Hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet võib eraldada lapse perekonnast enne hooldusõiguse piiramise kohtumäärust, kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu. Kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet teeb otsuse hädaohus oleva lapse ajutiseks perekonnast eraldamiseks järgmistel juhtudel:
1) lapse ohtu sattumise on põhjustanud lapse hooldusõigust teostav isik oma tegevuse või tegevusetusega;
2) lapse hooldusõigust teostav isik keeldub lapse ajutisest paigutamisest teenuseosutaja juurde sobiva teenuse saamiseks.

Milles seisneb siis probleem?

Lihtsas keeles öelduna seisneb probleem selles, et kui see punkt seadusesse sisse jääb, siis võib edaspidi eraldada lapse perest kuni viieks päevaks (1) vaid kohalikku omavalitsust esindava lastekaitseametniku arvamuse põhjal omavalitsuse otsusega. Viie päeva jooksul peab omavalitsus pöörduma kohtu poole, kes otsustab, millised abinõud kasutusele võtta – kas laps eraldada perest püsivalt või piisab kasutusele võetud muudest toetavatest abinõudest. St, et kohus võib ka otsustada, et lapse perest eraldamine on olnud alusetu.

Kohtu tegevuskord uue seadusega ei muutu, see kõik jääb samaks. Muutub see, et praegu kehtiva korra alusel peab kohalik omavalitsus pöörduma viivitamatult kohtusse, aga uus kord annab praeguse seisuga 5 päeva õiguslikult reguleerimata ebamäärase perioodi. Kui laps on perest eraldatud, siis praegu kehtiva korra alusel seda võimalust seaduslikult ei ole, et kohalik omavalitsus kohtusse ei pöördu. Uus kord annab õiguse eraldada laps kuni 5 päevaks perekonnast selliselt, et kui laps peresse tagasi antakse, siis kohtusse pöörduma ei peagi.

Sisuliselt hägustatakse perekonna võimalusi oma õiguste kaitseks midagi ette võtta ning kohtusse pöörduda. Kui praegu on seadusega sätestatud kohtulik kontroll ametnike tegevuse üle, siis uue korra kohaselt selline kontroll, nagu ka ametnike vastutus oma otsuste eest, otseselt lastekaitseseadusest ei tulene.

Tegelikkuses on olukord veel sedavõrra keerulisem, et ka praegu omavalitsused ei pea kinni nõudest viivitamatult kohtusse pöörduda. See perioodi venitatakse sageli mitme kuu pikkuseks. Põhjuseks sageli asjaolu, et täita tuleb suur hulk pabereid. Peredest pole sageli oma õiguste eest võitlejaid.
22. septembri kohtumisel Riigikogu sotsiaalkomisjonis põhjendasid lastekaitseametnikud viie kohtust sõltumatu tööpäeva vajadust sellega, et oleks piisavalt aega dokumentatsiooni ettevalmistamiseks.
Kas see on piisav põhjendus olukorras, kus võib-olla võib kannatajaks olla laps, kes on pidanud viis päeva perest eemal viibima?

Milles siis ikkagi on probleem seoses uue lastekaitseseadusega?
Tõesti, meie ümber on peresid, kus väärkoheldakse lapsi ja kus ehk on põhjendatud lapse eraldamine perest. Fakt on ka see, et tegelikkuses on ka praegu olemas võimalused neis olukordades lapse huvides tegutsemiseks ja lapse eraldamiseks perekonnast. Otsustaja on aga siiski praegu kohus, mitte kohalik omavalitsus, kelle arvamus sageli põhineb vaid ühe ametniku seisukohal.

Probleem on selles, et selle seaduse punktiga antakse omavalitsuse ametnikele tohutu suur õigus sekkuda perekonnaellu ja eeldatakse, et kõik ametnikud omavad igas situatsioonis adekvaatset reaalsustaju ja pädevust otsustamiseks ja reageerimiseks. Selle punktiga antakse ka selgelt märku, et perekonnad sageli ei ole piisavalt pädevad oma laste kasvatamisel, erinevalt ametnikest, kellel on alati olemas piisav pädevus.
Sel teemal võiks pikalt arutleda, lõpetuseks mõned mõtted:
  • Eesti pered, seal olevad suhted ja elukorraldus on aus läbilõige meie ühiskonnast. Peresid on igasuguseid, on korralikke peresid ja vastusutundlikke, on samamoodi süüdimatuid lapsevanemaid, hoolimatuid, asotsiaale jne. Samasugune läbilõige ühiskonnast on ka lastekaitseametnike ja kohalike omavalitsuse töötajate hulgas. On häid, oma tööd südamega ja professionaalselt tegevaid ametnikke. Samamoodi on ametnikke, kelle nägemus aktsepteeritavast pereelust ja elukorraldusest võib olla piiratud sellisel määral, mis võib ellu kutsuda palju kannatust lastele ja peredele, kes sellele ühe ametniku nägemusele ei vasta.
  • Olmetingimused ja euroremont. Mõnikord elavad lapsed tõesti halbades tingimustes ja eriti maapiirkondades, vanades talumajades võivad tingimused olla linnainimese jaoks ehmatavad. Eriti tänapäeval, kus ametnikud on piisavalt külastanud kõikvõimalike eurorahade eest korralikuks remonditud lastekodusid ja hooldekogusid ning kergesti võib tekkida arusaam, et see on ainuvõimalik aktsepteeritav norm laste jaoks. Selliseid juhtumeid on Eestis piisavalt, sageli need ei ületa meediakünnist. Neil peredel pole oskusi end kuuldavaks teha.
Probleem on tõesti selles, et sageli ei märgata õigel ajal probleemseid peresid ja olukordi. Kas seetõttu, et ümbitsevad inimesed ei huvitu või näiteks on ametnikel ja lastega töötavatel inimestel tööd palju. Ametnike otsustusvabaduse suurendamine ei pane aga ei ametnikku ega ümbritsevaid inimesi lapse kannatust rohkem märkama.
Keda teema huvitab, saab end teemaga põhjalikumalt kurssi viia kõiki artiklis viidatud allikate kaudu. - 
Lapsed enda õiguste eest võidelda ei saa, see on meie ülesanne ja kohus nende õigusi kaitsta.
Loodetavasti antud seaduse üle hääletades mõtlete sellele, olles ise lapsevanemad ning teades, et sünnivad ka järgnevad põlved, kes Teie tehtud otsustega elama ja hakkama saama peavad.

Kooseluseaduse juriidiline vorm.

Transkript

Sotsiaaltöötajad võtavad kuue tunni vanuse beebi emalt, see
on sunnitud adopteerimine.
Need on kaadrid, mida sotsiaaltöötajad ei taha, et sa kunagi näeks.
Suurbritannia on ainus riik Euroopas, mis tavapäraselt võimaldab adopteerimist
ilma vanemate nõusolekutta.
Adopteerimine on hea ja niipea, kui me asetame lapse armastavasse kodusse
püsivalt, on see parim kõigile asjaosalistele. Valitsuse uus Laste ja
perede seadus suurendab tõenäoliselt nende juhtumite arvu.
Need, kes on olnud sotsiaaltöötajad pikaajaliselt , läksid sotsiaaltööle
peamiselt selleks, et toetada peresid. Praegu on reaalsuseks, aga
et nad on peaaegu eranditult kaasatud lastekaitsesse
ja see on suur kursi muutus.
Üha rohkem emasid on nii hirmul, et nad põgenevad üle piiri
mitteametliku toetajatevõrgu juurde. Siin Prantsusmaal ei usu nad
mind, kui ma ütlen, et
nad võivad võtta lapsed ära emotsionaalse kuritarvitamise pärast
veel enam, selle ohu tõttu. Nüüd on raskem kui kunagi varem
peredel, kes vajavad abi, et peatada oma laste vägivaldne adopteerimine.
See on väga murettekitav pilt, sest see tähendab, et me lihtsalt
jätkame seda
trendi jäädava laste eemaldamise
suunas. See on film lapse kaotusest tekkinud südamevalust
ning valust mida tekitab saladuskate, mis seda ümbritseb.
Ma tõesti igatsen teda.
Ma tõesti teen seda.. ma tõesti igatsen teda.


PALJASTUS Ärge võtke mu last
Eelmisel aastal võeti adopteerimisele 1860 last Suurbritannias ilma vanemate nõusolekuta.
Seda nimetatakse sunnitud adopteerimiseks,
otsused on lõplikud ja vanemad ei näe oma last kuni
ta on 18-aastane ja seejärel üksnes juhul, kui laps seda soovib.
See isa oli juba kaotanud oma vanemad lapsed adopteerimisele, sest
tema ja naine ei saanud hakkama ilma toetusteta.
Otsus võtta ära see laps tehti kohtus, enne kui ta oli
isegi sündinud. See oli kodusünnitus,
üsna lihtne. Ma hoidsin oma poega..
üks medõdedest läks välja
ja helistas sotsiaalametisse, et öelda neile, et
sündis poisslaps. Möödus vaid paar tundi, kui sotsiaaltöötajad juba saabusid.
Ukse taga oli.. ma arvan 5-6
lastekaitse politseinikku ja naist ,kes üritasid meid veenda, et annaksime üle
oma vastsündinud poja.
Ma tulin ja panin veebikaamera tööle, et seda salvestada.
Ta filmis salaja sotsiaalametnike käitumist sellest hetkest alates.
Lootsin, et see levib ülemaailmselt, et
inimesed näevad seda kõikjal internetist...
et inimesed seda märkaksid...
Nad hakkasid lukke lõhkuma..
kogu korter tundus värisevat.. mu poeg hakkas nutma, kuna oli väga tugev vibreerimis hääl...
ja siis tuli politseinik sisse. Te ei tohi iseseisvalt siseneda...
Kus on oht? Kus te näete ohtu? Polnud mingeid märke sellest, et beebi
oleks ohus,
kuid sotsiaalametnikud olid saanud kohtu määruse tema eemaldamiseks, sest
nad ütlesid, et tal on risk tulevikus kodus olles ohtu sattuda.
Kus on oht? Nad lihtsalt ütlesid, et neil on selline korraldus ja
me peame seda järgima.. et nad peavad täitma oma korraldusi.
Pole midagi, mida sa saaksid teha nende peatamiseks...
sa tunned ennast jõuetuna, kasutuna..
väärtusetuna.
Anna ta mulle palun.
Eiiiiii..... Ma teen kõike, et kaitsta oma poega... seega laske jalga Rahune maha. Jätkake..
mind ei huvita... kas te arvate , et mind huvitab kui te mu arreteerite?
Ja siis hakkasid nad mu naise käsi sikutama...
Eiiii.. Eiiiiii... Te hirmutate mind ja teda..
Olgu, noh ma ei tahtnud sind hirmutada. Ma ei taha, et sa oleksid hirmunud.. Seega palun anna...

Te tekitate trauma..tema emale, kuidas saab beebi siis maha rahuneda.



Kohe kui nad beebi korterist kätte said..
Head aega... jätame teid nii ..


Kõik, mida ma sain teha oli
oma naist lohutada.
Tund peale sotsiaaltöötajate lahkumist postitas ta veebikaamera video oma poja ära viimisest internetti.
Seda tehes riskis ta vangistusega, sest detaile laste eemaldamisest peab
hoidma saladuses, et
kaitsta lapse identiteeti.
Vanematel ei ole lubatud öelda kellegile, mis nendega toimub.
Ja meedia riskib keelustamisega, kui nad avaldavad mingeidki üksikasju.
Martha Cover on spetsialiseerunud laste seaduste teemale juba üle 25 aasta.
Ta usub, et on olnud vahejuhtumeid, milles saladuskate
on viidud liiga kaugele.
Õigusaktide eesmärk, mis kaitsevad konfidentsiaalsust
lastega seotud menetlustes ja nende laste ning perede identiteeti, on
nende kaitse, aga sellele lisaks
on see tõhus viis kaitsta ka puudulikku kohaliku omavalitsuse tööd, puudulikku sotsiaaltööd ja
ja ebakompetentseid eksperte. Puudulike oskustega eksperdid suhtevad kohtutega.
Kohalikud ametivõimud on kohustatud tagama kaitse lapse identiteedile, perekonna
kohtumenetluses.
Selle isa juhtumi korral, juba paar päeva peale video postitamist
algatas Staffordshire krahvkonna nõukogu ülemkohtus tema vastu kohtumenetluse.
Staffordshire krahvkonna nõukogu vastus oli, et
see tuleb eemaldada internetist nii kiiresti, kui võimalik.
See tundub lihtsalt ebaõiglasena, et see osa sinu elust...
võetakse lihtsalt ära...
ja siis käsivad nad mul lihtsalt selle koha pealt suu kinni hoida.
See salajane filmimine sai asjas pöördepunktiks.
Eelmisel suvel toimunud erakorralisel istungil tegi Perekondade Liidu president
Sir. James Munby, ettepaneku
keelduda ettekirjutustest isa vaigistada. Ta ütles, et saladuseloor on
läinud liiga kaugele.
Martha Cover usub, et istung tähendas seda, et kohalikud omavalitsused ei saa enam
eeldada, et nende meetmed on kaitstud avalikkuse kontrolli eest.
See on otsus, mille tegi
Perekondade Liidu president Sir. James Munby. Milles ta keeldub ettekirjutuste täitmisest, mille andis
Staffordshire krahvkonna nõukogu ja tegelikult
oli ta täiesti veendunud, et isa tegevuse võimaldamine, ei oleks
riskiks lapse identiteedi avalikustumisele. Mida ta ütles, oli :
Ma lihtsalt ei suutnud näha, kuidas kohalike ametivõimude, sotsiaaltöötajate,
kohalike omavalitsuste õiguslike esindajate või laste
hooldajate
või isegi nende kõigi nimetamine, saaks mis tahes realistlikul viisil muuta tõenäoliseks, et
J (kes on beebi) isikuandmed oleks avalikustunud, ka
kaudselt mitte. Oht selleks on olemattu. Vanemad on nüüdseks saanud lõpliku kontakti
oma lapsega.
See pöördeline otsus on andnud neile hääle.
Küsisime Staffordshire nõukogult, miks nad ei tahtnud, et isa filmitud veebikaamera videot
oleks nähtud
ja kas need meetodid poja eemaldamiseks olid vajalikud.
Nad ei vastanud neile küsimustele spetsiaalselt, kuid
nad ütlesid, et lapse hoolekandesse andmine on
absoluutselt viimane abinõu ja hoopis kohtud on need, mitte
volikogu, kes teevad lõpliku otsuse suure mure tõttu
lapse heaolu nimel.
Me liigume minu arvates
üsna kiirelt eemale tegemast
kõike, mis on võimalik ja
mõistetav selleks , et hoida lapsi
oma pere juures ja liigume hoopis
väga kiiresti adopteerimise suunas.
See kajastub statistikas, mida on avaldanud Haridus
osakond.
On toimund 95% suurune kasv kohtumääruste arvus, mida
on taotletud, et võimaldada kohalikel ametnikel panna laps adopteerimisele
viimase kolme aasta jooksul. Kui juba ükskord on heaks kiidetud lapse potensiaalne adopteerimine, siis
on uskumatult raske
tema bioloogilistel vanematel kunagi saada oma laps tagasi.
See naine sai oma lapsed hoolekandest tagasi sel aastal. Ta pidi selle nimel 12 kuud
võitlema.
Uute õigusaktide järgi ei oleks tal seda aega olnud.
Tema lastele kehtib veel aasta pikkune järelvalve korraldus.
Ta elab jätkuvalt hirmus sotsiaalamenike ees ja on soovinud jääda anonüümseks.
Ma kardan, et minu üle otsustatakse nende välimuse põhjal..
kui neil oli mingi jälg.. kui neil oli mingi jälg..
kui ühel neist oli mingi kriimustus, siis olin ma mures, et nad
võivad arvata, et see on minu tekitatud.
Seega olen ma kõik jäädvustanud, olen kõik ülesse kirjutanud. Iga õnnetuse, mis on juhtunud..
ma kirjutan kõik ülesse ja teen pildid, sest nad võivad kõike nii kiirelt mu vastu kasutada...
nii kiiresti. Kohe peale sünnitamist pidi ta hakkama saama nelja
alla 4 aastase lapsega
ja ta kannatas sünnitusjärgse depressiooni käes. Ma helistasin sotsiaaltöötajatele ja
küsisin kas nad saaks aidata ?
Nad vastasid ei. Me ei saa aidata, enne kui midagi drastilist on juhtunud.
Ma võtsin üledoosi, suure.. Hetkeni, mil mul oli jäänud elada vaid 3 tundi..
ja siis..kohe peale seda saabusid sotsiaaltöötajad
ja nad pole mind siiani silmist lasknud.
Tema esimesel kohtuistungil lükkas kohtunik hooletusega põhjendatud taotluse tagasi.
Kuid kohalik omavalitsus tegi seejärel tema vastu teise avalduse, seekord põhjendades seda
võimaliku
tulevase ohuga. See hõlmas kõike, näiteks
minu suhteid
oma abikaasaga,
minu suhteid emana oma lastega,
minu olemust ja minu kodu,
kuidas ma neid toitsin, mida ma neile süüa pakkusin,
minu rutiine ja minu seatud piiranguid,
kontrolliti kõike ja vaadeldi eraldi
nii, et nad said öelda, et nende arust pole see piisavalt hea.
Nad ei tulnud selleks, et pakkuda tuge. Sellisel hetkel mõeldakse, et
ta võttis üledoosi järelikult vajab see vanem abi, ta vajab tuge ja nähtavasti
on seal probleemid.
Kuid nad ei teinud seda. Sotsiaalametnikud otsisid aktiivselt
tema lastele võimalikke lapsendajaid,
sel ajal , kui tema üritas ikka veel tõestada, et ta oli hea ema.
Ma läbisin mitmeid erinevaid kursuseid. Ma läbisin lastekasvatus kursuse,
milles isegi tagantjärgi polnud juttu üldse laste kasvatusest, aga ma läbisin
selle ikkagi.
Ma läbisin kursuse abielu kohta, kuigi minu abielus ei olnud mingeid probleeme.
Ma olen läbinud nii palju kursuseid, sest...
Ma tahtsin katta iga valdkonna, mida nad saaks minu vastu kasutada.
Ma tahtsin tõestada, et mul ei olnud üheski neist probleeme.
Ma võitlesin vastu...
Tema lapsed jäid kasuperedesse enam kui seitsemeks kuuks, sel ajal kui tema võitlused
jätkusid.
Ma ei saa öelda, et mõtlesin alla andmisele...
ma ei saanud alla anda, kuigi mul lasus suur pinge. Ma pidin seda võitlust jätkama, ma pidin niimoodi
edasi võitlema.. ma ütlesin endale, et ma tahan neid näha.. kuidas ma saaksingi nende suhtes alla anda.
Kuidas ma saaksin nendest loobuda.. sest, kui ma annaksin alla... oleks see kui nendest loobumine
ja nad vajavad mind.. nad vajavad mind rohkem, kui
midagi muud siin maailmas.. ja ma olen jõudnud juba nii kaugele.
Olles lõpuks tõestanud nii kohtutele, kui sotsiaaltöötajatele, et ta oli hea ema
tagastati talle ta lapsed. Siiski jääb ta jälgimise alla
ja kohalik omavalitsus võib taotleda uue hoolekande käsu, millal
iganes soovib. Kui nad leiavad, et neil on põhjust seda teha.
Seega 12-kuu vältel pean ma... pean ma olema..
täiuslik, ma pean olema täuslik lapsevanem ja ema.. Täiuslik
sotsiaalametnike jaoks, nende silmis, mitte kellegi teise, vaid nende silmis.
Sellised aasta pikkused lahingud laste tagasi saamise nimel, muutuvad vähemtõenäolisteks
tulevikus, kuna vastu võeti uus laste ja pere
seadus. Seadus, mis jõustus käesoleva aasta aprillis,
seab selleks ajaks kõigest 26 nädalat, kui laps võetakse vanematelt
ja hoolduskava on kinnitatud. Eksperdid kardavad, et lapsendamine on sageli osa
sellest plaanist.
Ja ajaline surve vanematele, kes püüavad tõestada oma võimekust,
tõenäoliselt ei vähene.
Mis aga saab, kui selle menetluse alguses on ema, kes
loobus narkootikumidest, kui ta oli rase. Ta loobus narkootikumidest, kui ta oli rase
ja praeguseks on tal imik.
Iga ekspert ütleks, et tulemusi peab ootama vähemalt 12 kuud,
see on see aeg, mida peame jälgima. Meil pole selleks aega...
meil tuleb teha otsus 26 nädala jooksul,
see ongi 26 nädala juures tõeliseks miinuseks. Selle tulemusena on paljud juristid ja
kohtunikud mures, et
selle tulemusena antakse lapsendamisele lapsed, keda ei peaks
andma lapsendamisele.
Minu elu on muutunud, tänu sellele, et mind lapsendati.
Ma olin...noh.. Ma olin vaid 4 kuu vanune, kui
mind viidi kahe inimese koju, kes..
Nad ei teadnud mind, nad riskeerisid mind võttes.
Nad võtsid mind oma koju ja oma südametesse
ja selle tulemusena olen ma nautinud suurepäraseid võimalusi.
See määrus on haridusminister Michael Gove jaoks kire projekt.
Ta on tugev adopteerimise pooldaja, olles ise adopteeritud.
Uued osalejad on avaldanud suurt muret, selle üle kuidas süsteem muutub,
koos paljude spetsialistidega.
Bridget Robb juhib Suurbritannia suurimat sotsiaaltöötajate ühingut.
Mul on hea meel, et osadel
poliitikutel on head kogemused seoses lapsendamisega, see
on täpselt see, mida me tahame kõigile lapsendatud lastele
ja seda tahavad ka need pered. Aga öelda, et
seetõttu on adopteerimine hea kõigile
on iseenesest...see kõlab naiivsena ja poliitilise ideoloogiaana.
Hirmuäratav juhtum Beebi B-ga levis viha ja vastumeelsuse lööklainena
üle riigi. Teravaid tragöödiaid, milles sotsiaaltöötajaid
süüdistatakse
hooletuses, kasutatakse valitsuse poolt, et tugevdada kaasuseid
kiiremaks laste eemaldamiseks.
Liigagi paljudel juhtudel, kui me otsustame hädas lapsed jätta bioloogiliste
vanemate juurde..
Jätame me nad ellu, kus on kindlad mustad mähkmed
ja räpased vannid, kaos ja nälg,
lootusetus ja meeleheide. Need lapsed tuleb päästa.
Praeguse valitsuse retoorika on palju karmim, kui see oli eelmistes valitsustes,
mis puudutab adopteerimise pooldamist,
see on kontrastiks sünnijärgsete perede toetamisele.
See on uus, see on karmim, see ühtib rohkem hoolekande arvamusega
ja selle arvamusega, mis puudutab
peaaegu võrdselt alamklassi inimesi, kes ei sobi hoolitsema oma laste eest.
Emma Campbell sõltumatu sotsiaaltöötaja
usub, et peale Beebi B surma 2007 aastal on
paljud sotsiaaltöötajad tegelikkuses liiga ettevaatlikud sellega peresid kahjustades
Igasugused kõrgendatud tähelepanuga skandaalid, nagu selleks oli Beebi B,
on hirmutavad kõigile sotsiaaltöötajatele. Ühiskonna ärevaks muutmine ja
iga sotsiaaltöötaja
mustamine ajakirjanduses, paneb sotsiaaltöötaja mõtlema, et
mis siis, kui see oleks mina. Seega minnes peresse, milles
võib tekkida väikseimgi kahtlus
sotsiaaltöötaja seisukohast vaadatuna, siis on neil lihtsam tegutseda koheselt
ettevaatusega ja laps eemaldada. Selle asemel, et mõelda,
kas me saaksime hoida seda last oma pere juures.
Kohtunikud annavad harva intervjuusid, kuid austatud Sir.Marc Headleyle, pensionil ülemkohtu
kohtunikule
anti eraldi luba rääkimiseks.
On väga kaitsev atmosfäär ümber nii sotsiaalteenuste
ja riigi üldiselt.
Et vältida seesuguste katastroofide kordumist tulevikus.
Mis tähendab minu arvates, et
on suurenenud reeglistik ja
on suurenenud surve
sotsiaaltöötajatele, et nad sekkuksid seal, kus
nad ei oleks seda võibolla teinud minevikus.
Tänan teid kõiki väga. Kui te saaksite nüüd kõik kokku koguneda, et saaksime
kiirelt mõned pildid teha. Telfordi uus konservatiivne kandidaat Lucy Allan, on oma
sihiks seadnud Parlamendi.
Kaks aastat tagasi tunti muret tema vanemlike oskuste suhtes
sotsiaalametnike poolt.
Kui see poleks juhtunud minu endaga, siis poleks ma seda uskunud,
sest ma uskusin täielikult viisi kuidas meie riik tegutseb.
Mulle poleks tol ajal pähegi tulnud, et see võiks juhtuda.
Kuni see tõesti juhtus, meie endiga.
Ma töötasin kunagi lapsendamis ja adopteerimis vandekohtus,
kus me hindasime kaasuseid, milles olid
kõige haavatavamad lapsed, kõige ebasoodsama taustaga.
Ja umbes kuue aasta jooksul, mil ma istusin seal vandekohtus, ei
suuda ma meenutada rohkem, kui ühte ainsat korda, millal
vandekohus ei nõustunud sotsiaaltöötaja soovitustega,
sest kaasus oli tehtud.
Kui ma lugesin faili minust endast ja minu perest....
osa asju, mida ma lugesin
meist... olid ekstreemsemad, kui
osad failid, millega puutusin kokku vandekohtus olles.
Ja järsku ma mõistsin, et..
osad neist juhtumitest, ei pruukinud olla sugugi
minu omast erinevad.

Lucy elu tundub hästi minevat,
kuid 2011. aastal hakkas ta põdema depressiooni.
Olles mures selle mõjust tema pojale, otsustas ta külastada oma perearsti, et saada
abi.
Ma ütlesin talle, et tunnen masendust, et olen nutune.
Ja et ma olen mures oma poja pärast. Ma arvan, et see
oli tema jaoks see, mis vallandas koheselt mure.

Peale umbes viie minutilist kohtumist minuga
teatas ta, et ta arvab, et meie pere vajab
sotsiaalametnike sekkumist.
Minu jaoks oli see suur šokk, ma ei saanud päris
hästi sellest aru, ma küsisin miks, miks, miks?
Perearst järgis direktiive ja neli päeva hiljem määras sotsiaaltöötaja kohtumise Lucyga tema kodus.
Süsteem hakkas tööle ja nüüd hakati hindama, kas ta on emaks sobilik.
Ta hakkas rääkima, esitades väga suunavaid küsimusi, nagu..
Praegu on teie elu kõige masendavam aeg, onju ?
Ja ma vastasin, noh...ei tegelikult mitte. Teil on kliiniline depressioon, onju ?
Ma ei tea, et arst mulle seda öelnud oleks.
Ja siis, kui intervjuu läbi hakkas saama, ütles ta.. nii nüüd on mul vaja
rääkida politseiga.
Koheselt ma.... olgu, midagi on...
see on... See on tõsine.
Oma enda erialastest kogemustest teadis Lucy, et ta pidi tegutsema kiiresti.
Ta lasi teha sõltumatu vaimse tervise hinnangu ja andis selle siis
sotsiaalametnikele.
Eriala psühhiaater
ütles, et see isik ei kujuta ohtu ei endale, ega enda pojale, ega
ka mõnele kolmandale osapoolele. Tal on
mõõdukas depressioon, mida saab ravida nõustamise ja
antidepressantidega. Sel hetkel mõtlesin ma, et juhtum on lõppenud, et asi on lõpetatud.
See kõik toimus umbes nädala jooksul ja
siis oli see minu jaoks läbi. Seejärel sai Lucy koopia
sotsaalameti poolt saadetud kirjadest, milles
nad teavitasid poja kooli ja politseid, et
toimumas on nendepoolne uurimine. Kirjas toodi välja, et
nad on mures raske vaimse tervisekahjustuse pärast, mis
võib omada suurt mõju lapsevanemaks olemisele, need
olid kirjutatud : Keda iganes see võib puudutada.
Ma leian, et see pole just eriti konfidentsiaalne.
Seejärel mõtlesin ma.. issand, ma tean mis edasi juhtuma hakkab.
Sa ei saa jätta last sellises olukorras perre..
mingil... sa lihtsalt ei saa. Sotsiaalametnike poolt on tavapäraseks tegevuseks, et
uurimiseks teatatakse asjakohaseid ametivõime, nagu näiteks kooli ja
politseid. Kuid mida Lucy sel hetkel ei mõistnud, oli
et sotsiaalametnikud olid oma kahtlused ametlikult registreerinud.
Nad tegid oma failis linnukese kasti, mis ütles, et
see laps on märkimisväärses ohus
oma ema poolt.
See märge on jääv ja tuleb sulgeda, kui
ma peaksin tahtma kandideerida töökohale, mis on seotud
lastega tulevikus. Lucy tundis, et ta peab kasutusele võtma juriidilised meetmed
tõestamaks, et laps
ei ole kunagi olnud märkimisväärses ohus.
See oli suur õiguslik lahing, meil olid olid õed, meil olid
top arvuti ja sedasorti vahendid ei ole saadavad
kõigile. Lucy avastas, et sotsiaalametnikud tegid ametliku protokolli põhindes
oma esialgsetele kahtlustele ilma läbi viimata tavapärast
eelnevat uurimist.
Lucyl kulus kaks ja pool aastat, saamaks vajalikku kinnitust, et
taastada oma hea nimi. Kuid nüüdseks, oleme me selle kirja saanud,
milles öeldakse kategooriliselt, et nad tõepoolest leidsid, et
mu poeg oli õnnelik ja temaga oli kõik korras, ning et ta ei
olnud mitte mingisuguses ohus.
Nõukogu ei suutnud leida põhjendust, miks nad ei järginud tavapärast asjade käiku.
Kuid nad ütlesid: Nõukogul on õiguslik kohus uurida kõiki
lastekaitse ja hooldusõiguse juhtumeid nõuetekohaselt,
arvestamatta seejuures pere tausta. Sellest järeldus, et
kaheteistpäevase järelepärimise käigus selgus, et
tema poeg ei olnud sugugi ohus ja edaspidised meetmed ei olnud vajalikud.
Üldiseks mureks on, et Beebi B juhtumi tagajärjena kannatavad armastavad pered
üle kogu UK , sel ajal kui me püüame kaitsta lapsi
iga hinna eest.
See on hirmu atmosfäär.. atmosfäär, milles
inimesed kaitsevad oma seljatagust.
Õhkkond, kus inimesed tahavad...
üritavad teha parimat perede heaks,
kuid samas teavad ka, et nad peavad
seda tegema ohutult, ohutult nende kui organisatsiooni jaoks, ohutult nende kui
töötajate jaoks, mitte ainult lapse ohutuse pärast.


Prantsuse Riviera tundub ebatõenäolise kohana, kust leida toetajaid Briti peredele, kes
võitlevad lapsendamiste vastu,
kuid Lõuna-Prantsusmaal asuv Briti multi-miljonär,
on teinud oma missiooniks püüda teha lõpp sunnitud adopteerimisele UK-s.
On nad ähvardanud lõpuks sinult beebi ära võtta või mitte?
Ian Joseph ütleb, et ta saab tuhat telefonikõnet aastas vanematelt, kes
otsivad juriidilist nõu või isegi maksavad talle, et Suurbritanniast põgeneda.
Jah, mul on tavapärane arv
kirju täna. Ma saan
iga päev umbes 2-3 täiesti uut juhtumit
ja 3,4 või 5 järelvaate oma.
Tooksin lihtsalt näite :
Siin on noor tüdruk, ta on 19 ja rase.
Ta on mures, sest sotsiaalametnikud ütlesid, et nad võtavad temalt lapse ära
kohe peale sünnitamist.
Ja nad on nii talle öelnud.. Miks?
Sest on olemas emotsionaalse kuritavitamise risk. Siin Prantsusmaal, ei suuda nad mind uskuda, kui
ma ütlen neile, et nad saavad võtta lapse ära põhjendades
seda emotsionaalse kuritarvitamisega või isegi selle võimaliku ohu tõttu.
Mary (see ei ole tema tegelik nimi) põgenes Prantsusmaale Briti sotsiaalametnike eest , kes
olles mures tema vaimse tervise pärast, otsustasid tema vanemad lapsed ära võtta.
Seega, kui ta jäi seda last ootama, siis
soovis ta teda meeleheitlikult alles jätta. Ian Josephi soovitusel põgenes ta Prantsusmaale.
Ta on nõustunud meiega anonüümselt rääkima salajases asukohas.
Ta on mind palju nõustanud, selles
mida teha ja kuhu minna.
Ma lihtsalt..ma lihtsalt lootsin parimat, kui aus olla. Ma ei teadnud päriselt, kas ma saan teda usaldada või mitte
Ta ütles, et
parem oleks lahkuda UK-st enne lapse sündi.
Samuti soovitas ta mul ühendust võtta
kohalike sotsiaaltöötajatega seal kuhu ma läksin.
Ma ei tahtnud lahkuda, sest
ilmselgelt oli mul Inglismaal veel kaks last, aga mul polnud muud valikut.
Kui ma oleksin jäänud, siis oleksid nad ära võtnud ka mu uue lapse.
Ma lihtsalt ei saanud lasta sellel juhtuda. Kui Suurbritannias laps juba ükskord ära võetud on, siis
siis see vanem võib eeldada sotsiaalametnike automaatset sekkumist
ka kõigi tulevaste laste saatusesse.
Kui rasestub keegi, kellelt juba on laps ära võetud, siis
tehakse eeldused palju kiiremini, et
kui see laps sünnib, siis tuleb ka tema ära võtta.
Poliitiline surve ja rahaline surve neile teenustele hetkel on, et
nad ei võtaks riski.. et nad tooksid selle lapse hoolekande asutusse
ning annaksid võimalikult kiiresti adopteerimisele.
Minuga võtavad ühendust nii paljud inimesed, kuid
ma arvan, et kõige rohkem jahmatavad mind rasedad daamid, sest..
Millised võimalused on neile üldse antud ja millised võimalused on nende lastele anutud?
Ma ütlen neile, et parim mida nad saavad teha, kui
nad on rasedad, oleks lahkuda. Sest keegi ei saa takistada
raseda naise lahkumist riigist. Nad ei saa panna piirangut lootele.
Nad on seda üritanud, kuid kohtunikud lükkasid selle tagasi, sest nad ei saanud seda teha.
Kas sind häirib, et sa ei ole kvalifitseeritud andma õiguslikku nõu. Ausalt öeldes, ma arvan , et olen...
sest..
mul on Oxsfordi õiguskraad, mis on küll viiskümmend aastat vana, seega
seadused on selle ajaga veidike muutunud.
Kuid ma arvan, et mul on rohkem kogemusi, kui ühelgi advokaadil
pere kohtust, sest mul on.. igal aastal vähemalt tuhat juhtumit,
nii et ma tean, ma tean kuidas toimida. Kuidas sa saad olla kindel, et
sotsiaalametnikel ei ole head põhjust lapse ära võtmiseks?
Ma ei saagi, ma ei saa selles kindel olla. Samahästi võiksite te küsida advokaatidelt nagu paljud seda teevad:
Kuidas nad saavad kaitsta seda pedofiili ? Noh, esiteks ei saa sa olla
kindel, et ta seda on
ja igaühel on õigus sellele, et keegi neid kaitseks. Ja just seda ma teengi.
Sa ei saa inimesi hukka mõista, ma..
ma ei ole siin selleks, et kedagi hukka mõista, ma olen siin selleks et aidata igaüht, kes seda palub.
Ian on osa kasvavast mitteametlikust inimeste
võrgustikust, kes üle kogu Euroopa nõustavad vanemaid, kuidas lahkuda Suurbritanniast
mõtlematta tagajärgedele. Raseduse lõpus olevale naisele, nagu Mary võib
selline reis
tunduda hirmuäratavana.
See oli väga hirmus, ma istusin rongis...
teadmata, kuhu ma lähen. Mul lihtsalt...
ei olnud aimugi, mis hakkab saama, kui ma jõuan Prantsusmaale.
Kuna tal polnud organiseeritud pikaajalist majutust, siis
oli ta haavatav.
Ma istusin bussijaamas ja puhkesin nutma.. ja siis võtsin ma telefoni ning
helistasin Ianile.
Kas sa ei muretse, et sa õõnestad laste kaitsmiseks tehtavaid pingutusi ?
Ma ei arva nii..Ma ei näe, kuidas ma saaksin õõnestada
laste kaitsmiseks tehtavaid pingutusi, kui
nad tahavad neid lapsi adopteerimisele anda. Järgides minu nõuannet riigist lakuda...
päästis ta minu arvates enda lapse. Tänu Iani kontaktidele leidis ta lõpuks
turvalise maja Prantsusmaa maakohas.
Seal oli tal võimalik sünnitada ja enda last kasvatada.
Siiani on minu kogemused Prantsusmaa sotsiaaltöötajatega
olnud täielikud vastandid UK sotsiaaltöötajate omadega.
Nad on abivalmis, toetavad..
Kui nad minu koju tulid, siis ütlesid nad, et neil pole mingit põhjust tema ära võtmiseks...
absoluutselt ühtegi põhjust.

Väga häiriv on teada, et sa ei saa kunagi naaseda riiki, kus sa
sündisid ja kust sa pärined. Sa ei näe kunagi kohti, kus sa kasvasid
ega inimesi, kellega koos sa kasvasid.
Kui välja arvata Ameerika Ühendriigid,
siis selles riigis on kõige suurem laste osakaal, kes
on püsivalt eemaldatud nende loomulikust perest
ja antud adopteerimisele
vastu tahtmist, ehk siis teisisõnu sunniviisilisele lapsendamisele.
See siis on üks
sotsiaaltöötajate "Piiblitest" , mis kõigile sotsiaalametnikele on töötamiseks
valitsuse poolt antud. Ja siin on emotsionaalse kuritarvitamise mõiste selgitus
ja mõned muud asjad, mis kaasnevad selle selgitusega.
Näiteks naljatlemine selle üle, mida nad ütlevad või kuidas nad suhtlevad.
Suhtlus väljaspool lapse arengulise võimekuse piire.
Ülearu kaitsev olek, piiramine, õppimise takistamine.
Lapse normaalses sotsiaalses suhtluses osalemise takistamine.
Üks probleemidest selle definitsiooni juures on, et
võib väga lihtsalt leida kaks sotsiaaltöötajat, kes lähevad samasse situatsiooni ja
teevad väga väga erinevad järeldused. Näiteks võib üks neist
leida, et sellel lapsel võib olla millalgi tulevikus emotsionaalse kuritarvitamise oht.
Teine sotsiaaltöötaja vaatab seda sama juhtumit ja
ei leia selle kohta mingeid tõendeid. Ning mõlemad sotsiaaltöötajad
võivad leida tõendeid oma enda järelduse põhjendamiseks, millega neil mõlemal on õigus.
Mul oli juhtum, kus sotsiaaltöötaja jätkas pidevalt väikse "mantra" kordamist
oma pikas avalduses, mille ta oli esitanud.
Ema ei suuda seada oma lapse vajadusi esikohale.
Ja selle kohta ei olnud ühtegi näidet.
Seega me nõudsime temalt näidet: Kas sa palun saaksid tuua meile ühe näite
emast, kes ei pea oma lapse vajadusi olulisemaks tema enda omadest?
Kohtunik nõudis seda samuti, sest
ta ei suutnud tuua ühtegi näidet. Lõpuks ta siiski tõi näite, milleks oli see, et
külastuse lõpus pani ema endale ennem jope selga, kui ta pani lapsele jope selga.
No see on lihtsalt absurdne. Ja ta oli sunnitud tooma selle
näite, sest ta lihtsalt kordas seda ühte fraasi, kui mantrat
ja sellel puudus mõte. Haridus ametkond ütles, et nad
tegid ülevaate sotsiaaltöötajate koolitustest
ning plaanivad nüüd muudatusi, et tagada parim praktika.
Valitsus kasutab
norme ja rahastamist, et kiirendada adopteerimist ja annab vähem raha
selleks, et aidata peredel kokku jääda.
Hirmu tekitav on see, et
ähmaseid kategooriad nagu näiteks võimalikku emotsionaalse väärkasutamise riski, hakatakse tulevikus järjest rohkem kasutama
sünnijärgsete perede vastu.
Kuna on vähem aega, vähem inimesi ja
vähem ressursse, et aidata peresid
juba alguses, siis tekib vajadus
nende kiireks edasiviimiseks adopteerimiseni, sest see on koht, kus on raha .
Heather Toomie on kahe lapse ema, kes koges, kui kiire on süsteem
süüd eeldama, kui
teda ja ta abikaasat süüdistati oma poja füüsilises kahjustamises, kui
ta oli vaid beebi.
Nüüd võitleb ta selle nimel, et aidata vanemaid, keda on alusetult süüdistatud.
See on üsna lihtne arsti seisukohast võttes..
Kas see võis olla tahtlikult tekitatud vigastus? Kui
vastus on jah, mida see on
peaaegu kõigi nende juhtumite korral, siis võetakse ühendust sotsiaalametnikega.
Ainuke nendepoolne tegevus sellise juhtumi korral on siis pöörduda
sotsiaalametnike poole, kes siis ütlevad...
Noh, arst ütles, et see võib olla tahtlikult tekitatud vigastus.
Kui te ei suuda seda ümber lükata, siis teie lapsed võetakse ära.
Ja kiirus millega see kõik toimub, ei anna vanemale mitte mingisugust aega, et
midagi ette võtta,
ta saab vaid olla kõrvalseisja kogu selles protsessis, ta saab olla selles vaid pealtvaataja, vaadates
kuidas kõik areneb ja seda pole kuidagi võimalik peatada.
Selleks, et muuta kohtute töö läbipaistvamaks ja
seeläbi lastekaitse juhtumitest õppida,
on väike hulk kohtuotsuseid hiljuti avaldatud.
Kuid kohtud nõuavad endiselt, et lapse ja pere isikuandmed jääksid salajaseks
lapse huvide kaitsmise eesmärgil.
2013. aasta juunis lõhuti see pere laiali, sest nende beebi kukkus õnnetult.
Vahejuhtum vallandas üheksa kuud kestnud katsumused, milles neid alusetult
süüdistati oma lapse vigastamises
ja nad arreteeriti.
Aeg oli sealmaal, et valmistusime tema magamamineku rutiiniks.
Ma viisin ta ülakorrusele, panin ta voodile
ja... kõigest hetk hiljem, kui ennast ümber
pöörasin oli ta juba voodi
peatsis ja ma ei jõudnud temani piisavalt kiiresti.
Ta nuttis ja ma võtsin ta sülle.
See juhtus siis, siis läks ta šhokki ,ta silmad läksid pahupidi.
Ma mäletan, et istusin ooteruumis ja mõtlesin, et ta sureb ja see on kõik.
Ma tahtsin ennast lihtsalt välja lülitada.
Tema oli seal tegelemas parameedikutega ja ma tunnen praegu
sellepärast süüd.
Jah, aga nagu sa ütlesid kohtus.. nagu sa ütlesid kohtus.. ja nagu su kaitsja ütles põhjenduseks, et
see on sinu viis olukorraga kohaneda.
Parameedikud leidsid, et lapse vigastused ei olnud vastavuses voodist kukkumisega
ja teatasid, et ema oli emotsionaalselt kinnine.
Edasised meditsiinilised uuringud näitasid, et vigastused viitavad sellele, et last on
raputatud.
Koheselt teatati vanematest sotsiaalametnikele
ja kolm päeva hiljem nad vahistati.
Nad püüdsid meid süüdistada tahtlikus raske tervisekahjustuse tekitamises.
Meid hoiti kongides umbes üheksa tundi.
Ainus kord, kui meid kongidest välja lasti, oli kui meid hakati küsitlema...
umbes tund aega mõlemat..
ja siis läksime tagasi.
Noh jah...see hirmutas mind, sest ausalt öeldes ei olnud mul kunagi olnud
probleeme politseiga, mitte kunagi ja mitte kunagi ei olnud mind millegis süüdistatud.
Mõlemad vanemad vabastati kautsjoni alusel ja edaspidiseid süüdistusi
ei esitatud.
Aga vaid kolm nädalat pärast intsidenti, kui nende poeg oli ikka veel tõsiselt haige,
andsid sotsiaalametnikud välja vahepealse hoolekande käsu.
Järgmisel päeval viidi nende poeg hooldeperre ja
teda ohustas lapsendamine.
Sa pead ütlema hüvasti ja
sa pead oma poja juurest minema kõndima, samal ajal kui asenduspere hoiab su poega
ja sa lähed koju ilma temata... Ma olin lihtsalt kadunud...
See on lihtsalt nagu... Sa leinasid. Jah, sa leinad last, kes on endiselt elus.
Vanematel lubati oma pisipoega näha
ainult kolm korda nädalas, järelvalve all.
Ma arvan, et esimene...
külastus mõjutas mind
rohkem, kui ükski teine.
Lihtsalt see esimene kord, kui sa hoiad oma last...
ja ta sulle kaissu poeb, ta pea puhkab
sinu õlal... Ta on sinuga rahulik,
ta on sinuga õnnelik ja siis pead sa ta ära andma..
andma ta kellegile teisele.
Kulus üheksa kuud selleks, et nende poega puudutav viimane istung jõuakas kohtusse.
Vanemate kaitse põhines vigastuste alternatiivsel meditsiinilisel
seletusel.
Sotsiaalametnikud aga, ehitasid enda kaasuse ülesse tuginedes tahtlike vigastuste tekitamise
diagnoosile
ja ema käitumisele ning tegevustele vahejuhtumi ajal.
Peamiselt keskenduti minu vaimsele tervisele,
mind kujutati , kui koletist. Näidati mind halva külje pealt.
Kuigi tegelikult puudusid neil tõendid selle kohta, et
ma oleks vaimuhaige või midagi sellist. See kõik
põhines kahtlustel ja kuulujuttudel tegelikult.
Kohtunik jõudis järeldusele, et peale vigastuste enda ei olnud juhtumis muid
tegureid, mis tõstataksid kahtluseid vanemate vastu.
Ta nõudis, et nende poeg antaks neile tagasi.
Heather teeb kampaaniaid, sest ta usub, et mõnel juhul
peaksid sotsiaalametnikud uurima põhjalikumalt enne, kui antakse välja hoolekande määrus.
Ühiskonnana nõuame me tihtipeale rohkem aktiivsust
sotsiaaltöötajate poolt, me loeme sageli meediast, et
nad ei tegutsenud õigeaegselt, seega on nad suureneva surve all, et
päästa lapsi võimalike kuritarvitamiste eest.
Probleem tekib siis, kui tegevus põhineb sellistel ebamäärastel tõenditel, siis
muutub see menetluse kuritarvitamiseks, sest me tegelikult ei uuri enam vaid
me lihtsalt tegutseme. Heatheri ja Aaroni jaoks, kes olid sotsiaalametnike
järelvalve all üle kahe aasta,
kestab valu endiselt.
Isegi praegu, kui sellest kõigest on möödunud ligi 10 aastat, on see endiselt südantlõhestav.
Sellest ei saa kunagi üle.
Ja nende jaoks, kes ei saa oma lapsi tagasi, on
asi veelgi hullem. Sellele ei saa isegi mõelda.
Põhjus, miks me hakkasime teadlikust tõstma
ja jätkuvalt proovime võidelda inimeste teadlikuse tõstmise nimel...on, sest
see võiks olla sina, need võiks olla sinu
vendade/ õdede lapsed, see võib juhtuda igaühe perega...
ja see on tõesti väga, väga hirmutav.


Anthony ja Alison on püüdnud meeleheitlikult kasvatada enda ainsat lapselast, sellest ajast
kui sotsiaalametnikud ta nende tütrelt ära võtsid.
Nad hoidsid teda igal nädalavahetusel, tema sünnist alates, kuid
nüüd jääb ta kasupere hoole alla. Minu lapselaps on mulle maailmas kõige tähtsam, ta
on mulle kõik, ta on mu elu sisu.
Ma mõtlen... sellest ajast, kui ta on läinud, ma ei oska endaga midagi ette võtta.
Me toitsime teda, me vahetasime ta mähmeid, me
käisime temaga hommikuti õues.. ta oli meile kui oma poeg.
Ja kui sa tead kedagi tema sünni hetkest alates, ning
teil on selline kiindumus, siis jääb see kiindumus alatiseks.
Kohe kui nad mõistsid, kui tõsine sotsiaalametnike mure nende
lapselapse pärast oli,
palusid nad ennast hinnata hooldajatena. Me rääkisime sotsiaalametnikega ja
nad nõustusid meile tegema sobivus hindamise. Nad tulid meie koju, nad
uurisid minu tausta
 ja tema tausta. Meile tehti karistusregistri uuringud,
nad vaatasid üle meie elukeskkonna.. Hinnang oli väga
positiivne. Järgnevaks etapiks oli suguluse hindamine, milleks kulus 12
nädalat.
Allison puudus kahelt kohtumiselt, millele ta üritas uut aega saada.
Ta ütleb, et sotsiaalametlikud ei teavitanud teda kordagi, et seda võidakse kasutada tema vastu.
Töökoht, mis mul tollel ajal oli...
olin tugitöötaja, seega olid tööpäevad väga pikad, sobimatute aegadega
ja ma seletasin seda sotsiaaltöötajatele, ning küsisin, kas mul oleks võimalik
teha suguluse hindamisi nädalavahetustel..
sest nädala keskel, ei olnud mul lihtsalt aega
selle tegemiseks, aga nad ütlesid, et kahjuks peab see toimuma tööajal.
Olen enda peale väga pahane, et ma rohkem ei pingutanud, et
suguluse hinnangut teha. Sel ajal, ei uskunud ma, et
asjad läheksid nii, nagu nad läksid.
Pealegi arvasin ma, et kuna me Anthoniga
hoidsime oma lapselast igal nädalavahetusel, siis
oleks võimatu, et meid ei arvestataks, kui tema hooldajaid.
Järgneva 12 kuu jooksul püüdsid nad korduvalt tõestada oma
pühendumust enda lapselapsele.
Samas tõstatati küsimused, miks nende enda tütar valele teele läks.
Ma loobusin enda tööst, ma maksin ära notariaalsed tasud, ma
soodustasin sotsiaaltöötajate ligipääsu endale.
...Ja nad ikkagi...
isegi ei kaalunud meile hinnangu andmist.
Ma anusime neid ja palusime anda endale võimalus võitlemiseks
oma lapselapse eest... et nad ei võtaks teda lihtsalt ära.
Samal ajal, kui Anthony ja Alison võitlesid suguluse hindamise nimel,
ostisid sotsiaalametnikud aktiivselt kasuvanemaid.
Nad eelistasid
tema esitlemist võimalikele lapsendajatele ja
panid ta ülesse ka veebilehtedele.
Ja samas oleme olemas Meie. Olime väga pettunud, et
nad üritasid leida peret
mu lapselapsele, kui tal juba on olemas pere. Me oleme tema jaoks olemas....
Samal ajal, kui lõhutakse armastavaid peresid,
jõuab järjest rohkem lapsi hooldekodudesse. Sageli ei mõelda korralikult
läbi
adopteerimiste tagajärgesid, näiteks
soodustades
pikaajalisi lapsendamisi, selle asemel, et leida eraldi hooldaja pere enda juurest.
Seega kindlasti on
see meile kõigile õpetuseks ,et oleme kokku puutunud selle juures
teatud mõttevõime puudusega ja eeldusega, et lihtsalt sellepärast, et laps
ei saa koju minna on adopteerimine seega õige otsus.
Praegu on kolmandik hooldusõiguse määrustest
adopteerimise plaaniga. Seega me nagu liigutame neid lapsi
läbi hoolekande süsteemi nii kiiresti , kui võimalik, selleks et
neid lõppu seisma jätta... Tuhandetel neist
on praegu asenduskodu leidmise määrus, aga asenduskodu ei ole.
Neid lapsi ei lapsendata.
Haridusameti esimees ütles, et
mullu paigutati üle 4000 lapse stabiilsetesse armastavatesse kodudesse.
Lõpliku otsuse laste eemaldamise kohta
perest teeb kohus ja see peaks toimuma ainult siis, kui nad on kindlalt veendunud, et lapsed
kannatavad või
on tõenäoliselt märkimisväärses ohus.
Tuntakse muret, et valitsuse uus
laste ja perekonna seadus, ei anna enam selgeid juhiseid, miks
on perekonnast olulisemad hooldajad ja lapsendjad. Muutes seega tõenäolisemaks, et
laps antakse võõraste juurde.
See on väga, väga
tõsine perekonnaellu sekkumine
ja pere õigussuhe lapsega on eraldatud, nii et
see laps ei ole seaduste järgi enam nende laps, vaid
kõik teised pere lapsed ei ole enam selle lapse vennad ja õed.
Anthony ja Alison ei tea, mis saab nende lapselapsest, sest
sunnitud lapsendamised on suletud, mis tähendab et lapsega ei saa kontakti enne, kui ta saab 18
ja sedagi ainult siis, kui laps seda ise soovib. Kui see juhtub, kaotavad nad selle vähesegi
kokkupuute, mis neil praegu on.
Ligi 4000 last Suurbritannias ootavad lapsendamist.
Ja kolmandik lapsendatutest tagastatakse hooldekodusesse.
Ma tean, et on välja antud määrus suletud adopteerimiseks...
kuid see ei tähenda, et ta lapsendatakse.
Teda võidakse
pikaajaliselt lapsendada..
Ta võib sattuda mitmetesse kasuperedesse
oma järgneva 11 eluaasta jooksul..
ta võib sattuda lastekodusse.. vanavanemaid justkui karistatakse
suletud adopteerimisega.
Hetkel veel on Alisonil ja Anthonyl alles külastusõigus.
Alati, kui peame minema hakkama, siis muutub ta nukraks, ta muutub
väikeseks poisiks, kes on segaduses
ja ta kipub minu lähedale tulema.. mõeldes, et ma võtan ta nüüd kaasa, et
ma viin ta koju... ja seda ei juhtu.
Seega igakord, kui me teda näeme, siis peame me seda läbi elama...
saad aru...
See on nii raske...
see on nii raske. Ma tõesti igatsen ta järgi...
ma tõesti teen seda... ma igatsen ta järgi väga.


Tõlkis Veronika F.

Estonian Anonymous

ROHKEM ARTIKLI LOOJAST - Lõin selle lehekülje, et avaldada seda mida tava-meedia ei postita. Olen jõudnud järeldusele, et tuleb otsida ise vastuseid mitte lasta neid endale ette sööta. Kõik mida leian postitan ja avaldan siin leheküljel. Sama saad ka sina teha saates mulle e-maili ➨ estoniananonymous@gmail.com

Ühine Meiega/Join Us ➨ Facebook

Telli Meie Video Kanal/Subscribe ➨ Youtube

Lehekülg/Website ➨ Estonian Anonymous

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

2 comments:

  1. Tere,
    Parema kasutuselevõtt, ma olen Mr.James Wood erasektori laenuandja i anna laenu 2% intressi. See on rahalisi võimalusi oma ukse samm, kohaldatakse täna ja saada oma laenu kiire. Seal on palju seal otsivad rahalisi võimalusi või abi kogu kohtades ja ikkagi ei olnud võimalik saada üks. Aga see on majanduslik võimalus oma ukse samm, ja sellisena ei saa endale lubada seda võimalust. See teenus on makstud kaks üksikisikud, ettevõtted, äri mehed ja naised. Laenusumma saadaval vahemikus mingi summa oma valikut rohkem teavet meiega ühendust võtta e-posti teel: jameswoodloan@gmail.com Esimesed andmed VAJA
    Täisnimi ....................................
    Personal telefoninumber ............................
    Riik ...........................................
    Aadress ......................................
    Riigi ..............................
    Vanus .............................................
    Sugu .....................................
    Kas olete taotlenud enne? .......................
    Status .................................
    Laenusumma vaja .....................................
    Laenu kestus .................................
    Amet ....................................
    Kuu sissetulek .............................
    Rõõmuga ootame teie kiiret vastust,
    Parimate soovidega, Mr.James

    ReplyDelete
  2. Tere

    Am Dr Mouren Mark Hädaabi osakonnast UCSFi meditsiinikeskuses pakutakse patsientidele kiireloomulisi tervislikke seisundeid, millega ravime selliseid probleeme nagu südamehaigused, õnnetusjuhtumid, kõrge vererõhk, ASTHMA, vähk. Ja STROKES lihtsateks, kuid vajutades tingimusi nagu lõikamine ja purunenud luud. Korterit pakutakse 24 tundi ööpäevas, teenindades enam kui 40 000 patsienti aastas. Meie meeskond koosneb juhatuse sertifitseeritud erakorralise meditsiini spetsialisti, õdede koolitatud hädaabi ja kriitilise ravi ja muud spetsialistid Mida kutsutakse sellistes valdkondades nagu günekoloogia, neuroloogia, sünnitusabi, ortopeedia, pediaatria ja kirurgia.

    Email; doctorbetojose@gmail.com

    ReplyDelete

Item Reviewed: SUNDADOPTEERIMINE - KAS EESTI TULEVIK ??? Description: Rating: 5 Reviewed By: Estonian Anon
Scroll to Top