Google+ VANEM EESTI MEES NAUDIB ELU - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Saturday, May 16, 2015

VANEM EESTI MEES NAUDIB ELU



75aastane Jaak Mosin on ehe näide sellest, kui vähe on inimesel tegelikult õnneks tarvis. Ta elab juba neljandat aastat Las Galletase linnakese serval oma kätega ehitatud puust tünnis ja särab rahulolust.
„Kui ma oleksin Eestisse jäänud, oleksin ammu surnud,“ ütleb Jaak ning pajatab õhinal imedest, mida Tenerife tervislik kliima tema tervisega teinud on. Samuti sellest, kuidas ta oma 300 eurosest pensionist igakuiselt tervelt 200 kõrvale paneb, sest üüri Jaak ei maksa ja söönuks saab ta 100 euroga.
Aga seegi pole veel kõik! Kaugeltki mitte vähem oluline pole asja juures see, et nüüd, vanas eas viis Jaak ellu oma lapsepõlveunistuse elust lõunamaa saarel.

KUIDAS JAAK TENERIFELE SATTUS

Jaagu hubane tünn asub ookeani lähedal kõnnumaa serval, paari kiviviske kaugusel Las Galletase jahisadamast. Siin on olemas kõik eluks hädapärane alates kompaktsest, kohvrit meenutavast kemmergust ja lõpetades väikese, kuid esmaklassilise täisautomaatse gaasipliidiga. Laes ripuvad sibula- ning kuivatatud tšillipiprakobarad ja kolm kangi suitsuvorsti. Mõnus!

Kui Blogija Jaagule külla jõuab, on too parajasti ametis supikeetmisega. Supp, kuhu Jaak on sisse lõiganud viinereid, tšillit, peterselli, kartulit, paprikat ja mida-kõike-veel on äsja keema tõusnud ning pajast kerkiv hõrk aroom seguneb tünni lävel (kust avaneb miljonivaade vaid sadakond meetrit eemal mühisevatele lainetele) värske ookeanituulega... See siin on vana mehe unistuste elu. Just see, mida ta oli ihaldanud juba maast madalast.

„Ma olen eluaeg tahtnud elada mõnel troopilisel saarel. Tõsi, kujutasin alati ette, et see nii-öelda minu saar asub kusagil Okeaanias,“ jutustab Jaak. Ent kümne aasta eest sattus talle pihku legendaarse Norra etnoloogi, arheoloogi ja seikleja Thor Heyerdahli vene keeles ilmunud raamat, kus oli juttu Kanaari saarestikust.
Raamatust sai Jaak teada, et Kanaaridel valitsev kliima on tervislikem maailmas ning see teadmine tõukas ta tegutsema. „Kaheksa aastat tagasi tegin oma esimese reisi Gran Canariale. Vaatasin selle saare läbi ja leidsin, et mis siin viga elada! Põrutasin tagasi Eestisse, et hakata ette valmistama lõplikku lahkumist,“ seletab Jaak.

Erinevad asjaajamised võtsid aega kaks aastat ja kui Jaak oli valmis soetama ühe otsa piletit Gran Canariale, selgus, et vahepeal olid Eestist otselennud sinna otsa saanud. Küll aga sai lennata Tenerifele ja nii ta siin viie ja poole aasta eest maanduski.

JÕUETUST ÄTIST SAI ELUJÕUS MEES

„Kui ma Tenerifele tulin, olin 70 aastat vana ja ma pean mainima, et olin täiesti haige inimene. Mind vaevas kõrgvererõhutõbi. Olen eluaeg põdenud hingamisteede haigusi, hilisemas elus ka kroonilisi liigestehaigusi, reumatismi. Mul oli nahahaigus psoriaas. Igasugused diagnoosid ja suhkruhaiguse kahtlus veel takkaotsa,“ loetleb Jaak oma endisi hädasid.

Tenerifele jõudes kaalus Jaak 135 kilo ja jaksas vaevu liikuda rohkem kui mõnisada meetrit järjest. Tal polnud mingeid väljavaateid tuleviku suhtes, aga ka hispaania keele oskust ega kindlat eluaset. Jaagul oli telk, aga sealt kolis ta poole aasta pärast ümber ühte koopasse. „Ja kui ma olin pool aastat seal koopas ära elanud, olin ma 50 kilo kaalust alla võtnud,“ jutustab Jaak. „Kui ma varem kõndisin kõige rohkem paarsada meetrit päevas, siis poole aastaga läks asi nii kaugele, et võisin päevaseks tiiruks teha 20 kilomeetrit. Tervis oli tagasi tulnud!“

Olles vahepeal suppi seganud ja lusikast valju lurinaga tulikuuma supivedelikku maitsnud, Jaak jätkab. „Ja kas sa tead? Päike sulatas mu rasva lihtsalt ära. Kui ma pidevalt kõndisin, näiteks 20 kilomeetrit päevas, siis vahel olin ma põlvili maas ja higi jooksis nii nagu keegi oleks mind ülevalt kastekannunga kastnud. Vot nii jooksis mul higi!“

Jaak lisab, et tal pole juba ammu enam oma tervise osas ainsatki kaebust. Ning et oma kunagiste tervisehädadega seoses pole tal asja ka kohalike arstide juurde. „Miks? Sest raha mul ei ole (Jaak peab silmas kalleid erakliinikuid, mida ta millegipärast usaldab Hispaania riiklikust meditsiinisüsteemist märksa rohkem). Keelt ma kah õieti ei oska ja mida ma sellele arstile siis räägiksin? Ja tead, mis nüüd juhtub? Üle jääb ainult üks variant – terve olla! Kas ära surra või terve olla!“

Siiski, mõningaid rohtusid Jaak võtab. Need on talle välja kirjutanud tema perearst Eestis, doktor Joost. Üks neist ravimeist avardab ja puhastab veresooni ning teine aitab hoida kontrolli all eesnääret. „Kuna ma olen meesterahvas ja ma olen nii vana, siis pole midagi imestada, et eesnäärme jaoks on vaja võtta rohtu,“ seletab Jaak ja toonitab: „Eesnäärmeprobleemid, muide, see on väga kuulsate meeste haigus. Fidel Castro põeb seda, kui ta ei ole veel ära surnud. Prantsuse president François Mitterrand suri eesnäärmevähki ja nii edasi.“

KUULSAIM EESTLANE TENERIFEL

Kuulus mees on ka Jaak ise, selles pole vähimatki kahtlust. Pingelistel üheksakümnendatel, kui Jaak oli mässulise Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii asekomandör, ehtisid tema ja kompanii ülema Asso Kommeri pildid päevalehtede esikülgi tihemini kui proua Saagim Kroonikat. Aga see on minevik. Olevik on, et oma vägevat tünni ehitades sai Jaak kuulsaks ka Tenerife lõunaranniku kohalike seas.


Korterit Jaak Tenerifel osta ei saanud, sest tal ei olnud selleks raha. Ka majakest ei saanud ehitada, sest sellekski puudusid vahendid, rääkimata krundist, projektist või ehitusloast. „Selline asi ei oles mul siin iialgi läbi läinud. Aga tünn! See ei ole ju maja,“ särab Jaak. „Terve Las Galletase linna aadel eesotsas politseiga tuli kokku, kui ma oma tünni ehitasin. Kõik imestasid ja kratsisid kukalt. Küsisid, kas sellest tuleb veetünn, veinitünn või õlletünn? Ja kui lõpuks selgus, et sellest sai hoopis minu elamistünn, siis kõik ütlesid, et geniaalsemat asja ei ole nad näinudki!“

Tõesti – geniaalne! Või nagu Eestis öeldakse: Juriidiliselt On Kõik Korrektne. Jaagu JOKK-skeem seisneb selles, et tünn seisab sõiduauto järelhaagisel. Haagisel on rattad all ja seega tõepoolest, ebaseaduslikult püstitatud majast ei saa olla juttugi. Ja et haagis seisab linna serval ja kõnnumaa äärel, ühe linnale kuuluva asfalteerimata parkimisplatsi serval, langeb ära ka krundiküsimus.

Niisiis, Tünni-Jaak ajas Las Galletases juured alla ning leidis hulgaliselt sõpru. Ja et tünni ühele küljele on uhkete tähtedega kirjutatud „EL BARRIL GRANDE“ ehk „suur tünn,“ ristisid kohalikud Jaagu aupaklikult Don Grandeks. Don Grande (kutsugem ka meie teda edaspidi nii) on selle austava nimetusega silmnähtavalt rahul ja väidab, et tünnist on saanud üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Tenerife lõunarannikul. „Seda käivad siin vaatamas erinevatest rahvustest turistid. Belgiast, Saksamaalt, Inglismaalt, Iirimaalt... ja vahel harva ka Eestimaalt. Ajavad juttu, pildistavad,“ jutustab Don.
Täna, tõsi küll, on siin vaikne ning ainsad olendid kes Don Grandet ja tema kuulsat tünni uurivad, on sisalikud tünni ümbritseval kivist aial. Ühel hetkel on neid kokku kuus.

300 EUROSEST PENSIONIST 200 JÄÄB ÜLE

Supp on vahepeal valmis saanud (müts maha – see on erakordselt maitsev!!!) ja mõneti loogiliselt veereb jutt Don Grande pensionile, toiduhindadele ja muudele väljaminekutele. Don ütleb, et tema pension on 300 eurot ja et soovi korral jääb sellest 200 eurot iga kuu tema pangaarvele mustemaid päevi ootama.
Tünni kommunaalkulud piirduvad valgusallikaid toitva autoaku (Don ütleb, et see peab vastu terve aasta) ja majapidamisgaasiga (gaasiballoon maksab kohalikus Disa kütusetanklas 10 eurot ning sellest jätkub kaheks ja pooleks kuuks). Joogi- ja pesuvett ammutab Don jahisadama veetrassist, see on esmaklassilise kvaliteediga ja mis peamine – tasuta. Pesu saab pesta Las Galletases elava eestlasest jahikapteni Kristo Kööp`i juures (ja selle eest ütleb Don end olevat Kristole ja tema perele väga tänulik).


Niisiis toit. Toidust ja toiduhindadest rääkides elavneb niigi elavaloomuline Don Grande veelgi. Ta on oma toidukorvi maksumuse sendi täpsusega välja rehkendanud ja peab nüüd maha sütitava loengu. „100 euroga kuus saab inimene endale siin vabalt süüa lubada, sealhulgas ka puuvilju ja mahla,“ tõstab Don Grande häält ja jätkab sellise vurinaga, et midagi vahele öelda või täpsustavat küsida on võimatu. „Kartul on siin Eestiga võrreldes kallis, keskmine kartul on 80 senti kilo, porgandikilo 69 senti. Söön väga palju kanaliha. Kilo maksab 1.70. Nii. Iga nädal tarvitan ma ära 4 kilo kanaliha, see tähendab 700 grammi päevas, 4 kilo maksab kokku 6.80.

Nii. Kui sa selle korrutad neljaga, saad 24 eurot. Keskmiselt 25 eurot kulub mul kuus kanalihale ja seda saab süüa kõrini. Nii. Riis maksab 68 senti kilo. Kui tarvitad iga nädal kilo riisi, kulub riisile kuus 2.40. Paneme selle kanalihale otsa, saame kokku 27.40. Nii. Edasi tulevad kanamunad. Vanal inimesel on paras süüa kaks muna päevas. Eilsete andmete kohaselt maksis 15 kanamuna 1.39. Seega 30 muna maksab umbes 3 eurot. Kui sööd kaks muna päevas, kulub munade peale kuus 6 eurot. Kokku oleme niisiis kulutanud umbes 33 eurot. Nii. Nüüd tuleb leib. Musta leiba siin ei ole, aga on üks hea sepikutaoline leib, 700 grammi ja maksab see 1.60. Kaks pätsi leiba kulub nädalas. 3.20 ehk kokku 12.80 läheb kuus leiva peale. Leib on siin küllaltki kallis. Nii. Ostan Frankfurdi viinereid. Ühte punti on kokku köidetud 4 pakki, igas pakis 7 viinerit. 4 pakki ehk 28 viinerit maksab kokku 1.39. Sa mõtle, 35 senti on pakk! Kui sööd iga päev ühe paki, siis sa sööd seda ühte punti 4 päeva. 35 senti päevas, kümne päevaga 3.50. Kümne euroga söön ma kuu lõikes iga päev viinerit!“

Don tõmbab korraks hinge. „Nii. Oleme kulutanud umbes 55 eurot,“ jätkab ta seejärel endise hooga ja kougib lagedale margariinikarbi. „See on üks väga hea asi – võimargariin soola ja A, D ja E-vitamiinidega. Vaata, kas on sulama hakanud (Donil puudub külkapp ja seetõttu on tema menüüs aukohal need toiduained, mis hästi säilivad)? Ei ole! Võta, pane suhu ja mälu! Kas on hea maitse?“

Don puurib margariinimaitsjat terava pilguga. Jah, margariin on imehea. „Nii,“ vuristab Don sellest veelgi innustust saades edasi. „Pool kilo margariini maksab ainult 95 senti. Nüüd tulevad mahlad, naturaalne tee ja suhkur. Suhkur on siin 55 senti kilo. Võtame veel värsked kapsad, kurgid, tomatid. Kurk on 70 senti kilo, tomat 90 senti, sibul 75 senti kilo. Siis ma teen salatit - tomat, kurk, sibul... ka värske petersell on siin odav. Üks asi, mida ma siin eriliselt tarvitan, on oliiviõli. See on küllaltki odav. Praen ma päevalilleõliga, aga kõik oma salatid teen oliiviõliga. Nii. Puuviljad. Ma ei räägi papaiadest, melonitest ja tont teab veel millest, aga siin võid sa hommikust õhtuni süüa mandariine ja apelsine. Kui on hooaeg, siis mandariinikilo on 50 ja apelsinikilo 40 senti. Banaane võid ajada hommikust õhtuni endale sisse keskeltläbi 55 sendise kilohinnaga. Banaan on ahvi toit, aga kuue aastaga mul veel saba kasvama ei ole hakanud!“

VANA MEES NAUDIB ELU

On selge, et toimetulek 100 euroga on Don Grande jaoks tõesti kukepea. Sestap juhiks jutu mujale. Kas tünnis passimine ja kurgi-, tomati- ja kanalihahindade kokkulöömine üksluiseks ei lähe? Ja mida Don üleüldse päevad läbi teeb?

„Vaata,“ vastab Don. „See ongi nii, et sellel, kes on päevad läbi vabrikus või kassaleti taga rassinud, võib tõesti tekkida küsimus, et mis ma teen. Ma veedan vanadust! Ma mõnulen, ma suplen, ma puhkan, ma jalutan, ma naudin... Mida ma naudin? Jäätist, puuvilju, loodust. Aga ma teen veel palju muud kah. Igav mul küll ei ole.“

Nüüd jutustab Don, kuidas vähemalt paar tundi tema päevast võtab toiduvalmistamine. Hea supp, nagu tänanegi, valmib koos kartulite koorimise ja liha lõikumisega vähemalt paar tundi. Hommikul ja õhtul käib Don Grande ookeani ääres jalutamas. „Näed ju ise. Liivarand on siinsamas all. Murdlained murravad ookeani poolt. Sa vaata milline kõnnumaastik, kaktused, laavakivid... Vot. Mis mul siin viga?“

Et Don on omal nahal paradiisi maitset tunda saanud, soovitab ta seda lahkelt teistelegi. „Miks ei võiks Eesti pensionärid, olgugi, et neil on väike pension, tulla ja veeta oma vanadust näiteks Tenerifel?“ küsib ta. „Korteri kahele inimesele saab siin vabalt üürida 350 euroga kuus. Keskmine Eesti pension on 350 euri ja kui kaks pensionäri tuleks koos siia, siis neil oleks kahe peale korteriüür makstud, neil oleks kahe peale piisavalt toiduraha ja neil jääks veel raha ülegi, et käia suviti kodumaal sugulasi vaatamas. Minule meeldib mõelda nii - jah, võibolla on raske tulla kodumaalt ära, eemale harjumuspärasest keskkonnast... Aga ma ei ole tulnud siia elama. Ma olen tulnud siia vanadust veetma! Ja see on hoopis teine asi. Ma ei ela siin. Ma veedan vanadust ning ma teen seda nautides ja väärikalt.“

Don on kindel, et inimväärne elu Eestis Eesti pensioniga ei ole võimalik. „Tead sa. Kerjuse tunne tuli Eestis peale,“ märgib ta. „Aga siin olles on hoopis teine tunne.“
Et Don Grande enesetunne oleks veelgi väärikam, ei nimeta ta end mitte Tenerife elanikuks, vaid hoopis Hispaania kuninga külaliseks. „See on vägagi väärikas seisus,“ tõstab Don näpu tähtsalt püsti. „No mis on viga olla Hispaania kuninga külaline, veeta vanadust maailma kõige tervislikuma kliimaga paigas ja tulla uhkelt toime Eesti Vabariigi pensioniga!“

UNISTUSTE TÄITUMISE AEG

Kui Eestis rassivad pensionärid hinge sees hoidmiseks pahatihti tööd teha, siis Don välistab sellise võimaluse enda jaoks täielikult. Vähemasti siin, Tenerifel. „Ma ei tulnud siia tööd tegema,“ põrutab ta rusikaga lauale. „Ja ma ei kutsu kedagi siia tööd tegema. See, kes tahab 65aastaselt tööd teha, see pöördugu psühhiaatri poole! Siin veedetakse vanadust, tuntakse ennast hästi, nauditakse kliimat ja seda, et tervis on korras. Jalutatakse, käiakse matkadel...
 
Mille jaoks see pensionipõlv siis üldse mõeldud on!? Ja seda ma ütlen, et kui kolida pensioniea saabudes siia, siis see pikendab eluiga keskmiselt kümme aastat!“

Tihti imestab Don, et vaatamata kõigele ei taha keskmine Eesti pensionär Eesti kliimaga teps mitte hüvasti jätta. „Ja siis on tal terviseprobleemid. Teiseks on tal suured küttearved. Kolmandaks, neljandaks ja viiendaks... ma ei taha rääkidagi! Aga siin oleks ta nendest kõikidest muredest vaba. Pangakaart toimib siin igas kaupluses. Sularaha saad sa kätte igast pangaautomaadist, iga nurga pealt, no mis su elul viga on!? Käisin märtsis viimati Eestis ja juba kolmandal päeval oli selline tunne, et paneks kasvõi paljajalu sealt minema, Kanaaridele tagasi. Vot nii hea on siin olla!“

Don tõdeb, et Eestis ei ole tema jaoks enam midagi, mida taga igatseda. Ent kodumaa põllud ja põlislaaned, rabad ja heinamaad...? „Tead, kõik need asjad olid mul olemas 70 aastat,“ lausub Don Grande, ja sedapuhku teeb ta seda vaiksel häälel. „Aga kuhu jäävad siis unistused? Kauged maad ja võõrad rajad? 70 aastat sai elatud Eestimaal ja ma ütlen sulle nüüd täiesti ausalt - kui ma oleksin Eestisse jäänud, siis me ei oleks täna sinuga siin rääkinud. Ma oleksin ammu surnud.“
Vaat selline mees on Don Grande. Ja selline on tema vanaduspõlv.
***
**
*
4 FAKTI JAAGU TÜNNIST:
• Tünn on ehitatud Pärnumaa metsadest pärit puidust.
• Ehitusmaterjali vedas Jaak auto järelkäruga Eestist ise kohale.
• Koos materjali- ja transpordikulude ning sisustusega hindab Jaak tünni omahinnaks ca 8 - 10 000 eurot.
• Tünni mahub üpris mõnusasti elama kaks inimest, kolmekesi läheb juba kitsaks.
***
**
*
Hea sõber! Kui sulle see lugu meeldis, võid seda täitsa vabalt jagada.
Sest mine sa tea, ehk saab keegi sinu tuttavatest sellest loost inspiratsiooni...
***
**
*
PS. Loo juures oleva foto autor on Tenerifel elav loodusfotograaf Kaido Kaas.
https://www.facebook.com/KaasKaido
**
*
Estonian Anonymous

ROHKEM ARTIKLI LOOJAST - Lõin selle lehekülje, et avaldada seda mida tava-meedia ei postita. Olen jõudnud järeldusele, et tuleb otsida ise vastuseid mitte lasta neid endale ette sööta. Kõik mida leian postitan ja avaldan siin leheküljel. Sama saad ka sina teha saates mulle e-maili ➨ estoniananonymous@gmail.com

Ühine Meiega/Join Us ➨ Facebook

Telli Meie Video Kanal/Subscribe ➨ Youtube

Lehekülg/Website ➨ Estonian Anonymous

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

0 comments:

Post a Comment

Item Reviewed: VANEM EESTI MEES NAUDIB ELU Description: Rating: 5 Reviewed By: Estonian Anonymous News
Scroll to Top