Google+ Peeter Järvelaid pagulasprobleemist: kus nad hakkavad elama ja kuidas Eesti laps ei saaks riigilt vähem raha kui sissetulnud? - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Wednesday, June 24, 2015

Peeter Järvelaid pagulasprobleemist: kus nad hakkavad elama ja kuidas Eesti laps ei saaks riigilt vähem raha kui sissetulnud?




 Tehes silmad lahti Võidupüha hommikul oma sünnilinnas Tallinnas, rõõmustasin südamest, sest vaatamata erinevatele ilmaprognoosidele tervitas mind päike. Meie jaoks, kes siin Läänemere ääres sündinud on kätte jõudnud aasta ilusaim aeg ja meie veri tuletab meelde, et meie esivanemate jaoks oli see päevaks, kus tehti tegusid, mis olid head igale inimesele, aga tulid kasuks ka hõimule ja kokkuvõttes suurendasid siinset mereäärset elanikkonda.


Juba mõned aastad tagasi ajaloolane Aadu Must uuris Sindi kandi rahvastikku ja tuli järeldusele, et veel maailmasõja eel olid selle kandi eestlastest suur osa ikka Jaanipäeval eostatud ning saksad (ka kadakad) enam Jõuluajal eostatud.
Võidupüha on viinud sel aastal jälle pealinna Tallinna rahvast tühjaks, sest kel asja Kärdlasse Hiiumaal, see on koos presidendiga seal ja kel pole sel aastal Hiiumaale asja on kuskil suvekodus. Tallinn on seega piltlikult öeldes ka siia tulnud turistide päralt, sest vähemalt osa neist kardavad meie suvekombeid.
Rääkisin eile just ühe sakslannaga (tegelikult pere Eestit pärit ja alles 1939 rändasid nad siis Umsiedlungi käigus Poola aladele), kes ise küll Poola alal sündinud suure sõja ajal, aga kes täna tulnud koos oma abikaasaga oma esivanemate maale Eestisse just aasta ilusaimal ajal, mida ka nende peres ikka ja alati kiideti. Kuid kasvades üles suure sõja järgsel Saksamaal, kus Võidupühasid ei tähistata, küsis minu hea tuttav, aga „kas pühal Võidupühal, kus eestlased kogunevad omakeskis kokku ja kiidavad oma vaprust ja kunagist suurt võitu sakslaste üle“ sobib ühel (balti)sakslasel, kelle pere veel 1939 siit jalga lasi, üldse tahta osaleda selles suures oma pere peos!
Ma ei ole seda lugu välja mõelnud kellegi ärritamiseks – just eile õhtul oli minul selline vestlus inimesega, kes tegelikult on ilmselt sama verd nagu meie enamuses oleme ja keda võiks täna nimetada kindlasti estofiiliks ehk siis eesti kultuuri huviliseks ja sõbraks väljapool meie kodumaad.
Pärast sellist vestlust meenus jälle ka uuema aja pagulaste teema, sest meediast käis läbi uudis, et Saku vallavolikogu on pöördunud valitsuse poole ja teatanud, et nemad pole nõus pagulasi oma vallas vastu võtma. Oleme vaba maa ja kõigil omavalitsustel õigus ise otsustada, mida nad omal maal teevad. Kuid hakkasin mõtlema, et tegelikult meie suurimaks probleemiks rahvana, et me ei suuda rääkida probleemidest avatult ja ausalt nagu seda teeb iga omavahel hästi läbisaav pere.
Meie oleme pigem nagu pereprobleemide küüsis vaevlev pere, kus nii kaua kui üldse annab, venitatakse probleemidest rääkimisega, kuni kellegi kannatus enam vastu ei pea. Aga samas, meil on tegelikult olemas inimesi, kes juba öeldnud midagi meie probleemi kohta.
Tahan kasutada enda võimalust ja tsiteerida siin ajakirjanik Priit Pulleritsu, kes öelnud 7. mail 2015: "Viis kevadet tagasi (seega aastal 2010), kui sisserändeoht polnud Eestis mingi teema, küsisin intervjuus Mihkel Raualt, kes nüüd istub sotsiaaldemokraadina riigikogus, mis talle vasakpoolsete juures kõige vähem meeldib. Ta vastas sellele sõna-sõnalt nii: «Me oleme üsna silmakirjalikud. Justkui räägime solidaarsusest, tunneme inimestele kaasa – aga kust me võtame selle õiguse?"
Kas keegi on meid palunud enda eest rääkima?
Teiseks, meile meeldivad tavalised lihtsad inimesed niikaua, kuni nad uksest sisse tulevad. Kui sa räägid, et sulle meeldivad rõhutud javaesed, aga sul on kodus vabu ruutmeetreid – võta nad enda juurde elama! Siis sa ei taha neid.»
Nood Raua sõnad kõnetavad palju rohkem nüüdset aega, kui Eestis on lahvatanud justkui enampakkumine, kes, olgu ta vasak- või parempoolne, suudab näidata end immigratsioonisõbralikumana. Kui endine euroametnik Uku Särekanno pakkus eelmisel nädalal, et Eesti võiks võtta Vahemere maadest vastu paarkümmend naist ja last, siis Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper tegi Postimehes ettepaneku võtta vastu juba paarsada Maltale maabunut ning kirjanik Olev Remsu loetles lennukalt, keda kõiki oleks soovitav Eestisse tuua: küll tuareege ja berbereid, hausasid ja jarubasid, süürlasi ja teisi. Aga mitte keegi neist, mitte ainuski, kes on immigrantide vastuvõtu pooldajana sõna võtnud, pole puudutanud küsimust, kuhu nad Eestis panna ning mis nad siin tegema hakkavad.
Rääkimata sellest, et ükski neist, kes räägivad täna suurte sõnadega üllastest inimõigustest ja euroopalikust solidaarsusest sisserändega tegelemisel, ilmutaks isiklikku suuremeelsust ning kuulutaks, lükkamaks ümber tänase riigikogu liikme Mihkel Raua etteheidet: mina olen valmis võtma kaks põgenikku vähemalt aastaks enda juurde, või et minu maja püstakus või naabruses on paar korterit vaba – tooge nad siia! Miks lähen suurt probleemi lahates isiklikuks, küsite. Aga seepärast, et see ongi isiklik probleem.
Keegi peab need kaugelt maalt ja võõrast kultuurist, ettearvamatute tavadeja teadmata taustaga inimesed enda külje alla saama. Ja just see tõsiasi ongi see – vaadakem tõele ometi ausalt näkku –, miks kõik, kes esinenud immigratsiooni pooldajana, on teemast rääkinud vaid abstraktselt ega ole söandanud konkreetseks minna. See ongi Raua viidatud silmakirjalikkus: avalikult kuulutada, et jah, olen nõus immigrante vastu võtma, aga jätta targu lisamata, et ei, minu tagaaeda ärgu oma laagrit küll püsti pangu. Kuid sisseränne pole pelgalt teoreetiline küsimus solidaarsusest ega inimõigustest, nagu teema siinsed eestkõnelejad on lasknud sel eksitavalt paista. Tegelikkus on see, et keegi kusagil, näiteks Võrus või Raplas või Maardus, kus iganes Eestis, peab ühel päeval seisma silmitsi selle probleemipuntraga, mis sisserännanutega igal juhul kaasneb. See on ebaõiglane ja lausa argpükslik, kui need, kes immigrantide sissetoomist on pooldanud, ei näita nüüd ega siis isiklikku initsiatiivi ja vastutust.
Kahjuks pean minagi minema siin elukutselise ajakirjaniku Priit Pulleritsust eeskuju võttes päris konkreetseks. Eriti viimasel ajal oleme meedias rõhku pannud ikka välisele. Nii ka seekord teatas meedia, kellel vist positiivsete uudiste põud, et Võidupühal kannab Kärdlas Eesti Vabariigi president oma ülikonna pintsaku revääril kollast linti, et näidata solidaarsust meie kaitsepolitsei ohvitseriga.
Jah, ka see on midagi, kui me täna ei suuda muud tema heaks teha. Kuid kujutage ette, kui me saaks pagulaste teemal samuti, osta Selveri letist kollase lindi ja panna rinda ja öelda, et meie solidaarsus on näidatud ja muud me täna sel teemal teha ei suuda ega oska.
Teine äärmus oleks selles, kui me küsiks Priit Pulleritsu moodi meie riigi võimu juures olevatelt poliitikutelt nimeliselt, kas nemad nõus praktiliselt pagulaste vastuvõtus osalema ja kas nad nõus pakkuma konkreetsete Eestisse tulevate pagulaste peredele mingiks ajaks oma suvila või suvekodu, kuni hädas olevad inimesed meie ellu kohanevad. Kui me aga võtame kohustusi riigile, meie kõigi nimel, siis tuleb meil Eestis üle vaadata riigi sisese solidaarsuse põhimõtted.
Sellist solidaarsust viljeles meil juba nõukogude võim, kes aastakümneid meelitas Eestisse võõraid, pakkudes sisserännanutele eelisjärekorras kortereid ja tööd. Selle aja mälestus on veel elav, sest paljud meie tänased probleemid on mingil määral veel sel ajal tehtud otsustes kinni. Aga suurim negatiivne mälestus selles, et võim ei suvatse mitte kellegiga konsulteerida, teeb oma otsused, aga saades negatiivse tulemi, paneb selle eest maksma rahva.
Seetõttu Saku valla otsuse taolist lahendust pidi valitsus kindlasti ette nägema ja selge on see, et see ei jää viimaseks kohalikuks omavalitsuseks. Meie riigi mudel on selline, et see propageerib vaid karmi ise hakkamasaamist ja kui me seda õigeks peame, siis siin ei tohi teha erandeid kellelegi või siis muuta suhtumist ka juba siin maal elavatesse inimestesse, kes on mingil põhjusel sattunud abivajajate hulka. Sotsiaalsema riigi pooldajad Eestis peaksid vist ütlema, et kui meil täna poleks pagulaste vastuvõtu probleemi, siis tuleks meie riigireformi jaoks need „pagulased välja mõelda.“
Aga proovime siiki lõpuks koos arutada, kuidas me suudame viia meie riigi tasemele, et iga kodanik ja eriti siin toredal maal sündinud laps, kes vajab abi, ei peaks seda saama vähem, kui meie valitsus on nõus pagulastele kuus maksma. Kuni me sellest probleemist mööda vaadata tahame, ei lahene meil positiivselt pagulaste temaatika üle arutelu.





S

EA toimetaja S ARTIKLID

E-mail ➨ estoniananonymous@gmail.com

Ühine Meiega/Join Us ➨ Facebook

Telli Meie Video Kanal/Subscribe ➨ Youtube

Lehekülg/Website ➨ Estonian Anonymous

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

0 comments:

Post a Comment

Item Reviewed: Peeter Järvelaid pagulasprobleemist: kus nad hakkavad elama ja kuidas Eesti laps ei saaks riigilt vähem raha kui sissetulnud? Description: Rating: 5 Reviewed By: Unknown
Scroll to Top