Google+ KAS „KÕIGI EESTI” SAAB OLLA EESTI PÕLISRAHVA KODU?  - EA

728x90 AdSpace

Uudised/News

Saturday, March 23, 2019

KAS „KÕIGI EESTI” SAAB OLLA EESTI PÕLISRAHVA KODU? 



Keegi ei tea miks hakkasid planeedi Maa inimesed rääkima erinevaid keeli. Teame siiski et meie esivanemaid on väga kauges minevikus määratletud nende keele, kuid mingil määral ka eluviiside ja kommete alusel eestlasteks ehk eesti rahvuseks. 

Mingi sünnipärase tunnetuse alusel erinevad rahvused ei ole minevikus ega praegugi üldiselt soovinud minetada oma rahvuslikku identiteeti. Ühiskondliku elu korralduse alusel on rahvused riikideks eraldunud ning seda eraldumist on enamus Maa elanikest hakanud elutähtsaks vajaduseks pidama – Eesti Vabariigi põhiseaduse sõnastuse kohaselt „enesemääramise kustumatuks õiguseks.” 

Kas „Kõigi Eesti” tahab et eestlased sellest kustumatut õigusest loobuksid? Eesti Vabariigi loomisele eelnes väga pikk teiste rahvuste alluvuses elamine. Muinaseestlastele ristiusku toovad saksa ristirüütlid võtsid endale eestlaste poolt toiduvilja kasvatamiseks alepõletamisega rajatud põllud ning „õiguse” nõuda eestlastel olla sakslaste mõisates halvasti koheldud tööjõud.
 Aastal 1721 jäid eestlaste maale rajatud sakslaste mõisad koos kõiki mõisa töid tegevate eestlastega Vene tsaaririigi alluvusse. Oma põllumaal saksa mõisnikele vilju kasvatajad kuulusid mõisnikele, kes võisid neid soovi korral teise mõisniku töölise või looma vastu vahetada. Tsaari ametnikud hoolitsesid selle eest et lastele koolis venekeelt õpetati ja olid valmis oma sõdurid saatma mõisnike talli viidud eestlastele ihunuhtlust andma - selle eest et pekstav polnud mööduvat saksa austavalt tervitanud mütsi peast võtmisega. 

Soovi olla taas oma maa peremees kanti edasi põlvest- põlve ning aastal 1918 loodi Eesti Vabariik, „mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Riiki tuli aga kohe hakata kaitsma Venemaa vägede ja mõisnike poolt moodustatud Landeswehri sõdalaste vastu. Ilma oma jõude ühendamata katsusid mõlemad just loodud eestlaste riiki oma valdusse saada. Vabadussõjas jäid mõlemad kaotajaks. 

Venemaaga sõlmiti Tartu rahuleping, milles Venemaa kinnitas et „loobub igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja eestlaste maa üle.” Algselt eestlastele kuulunud põldudele lasid saksa mõisnikud palju uusi põlde ning hooneid lisada. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist ostis riik, odava hinnaga, mõisad endale ning jagas need väiksemate kruntidena Vabadussõjas esirinnas osalenutele. 

Enamus mõisnikke ja nende järglasi ning tsaarivõimu ametnikke ja nende lapsi jäid Eestisse elama. Vabadussõja võit võttis Eestisse elama jäänud sakslastelt ja venelastelt õiguse anda eestlastele käske ja keelde ning sellest tulenevalt ei tekkinud lepliku elulaadiga eestlastel vajadust Tartu rahulepingu sõlmimise ja Eesti okupeerimise vahelisel ajal hakata võõra võimu rakendajaid vihkama. Eesti okupeerimine ja annekteerimine algas 21.06.1940. 

„Kõigi Eesti” liikmed võivad arvata et okupeeritud Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased võivad solvuda, kui eestlased tahavad nüüd hakata ennistama rahvusriiki, mille Stalin väga räige inimsusevastase kuriteoga põhjalikult hävitas. 

Poole sajandi pikkuse okupatsiooniaja vältel tekitud majanduslike kahjude kõrvaldamiseks on kulunud juba 27 aastat ning väga palju on veel vaja teha. Saja neljakümne tuhande hävitatud talu asemel on meil nüüd kakskümmend tuhat talu. Taludega hävitamisega koos on muutnud suured alad elutuks ääremaaks kus varem olnud väga hoogsa rahvuskultuuri viljelemise kadumise meenutajaidki pole enam olemas. 

Eesti keel, kultuur ja rahvus ei saa üle aegade püsimajäämine kui teiste rahvuste liikmeil võimaldatakse märgataval määral Eestis juba olemasoleva vähemusrahvuse suurt hulka uute sisserändajatega täiendada. Julgen järeldada et osal „Kõigi Eesti” vaimustuses olijail tekib tugev piinlikkusetunne kui nad hoolikalt tuvastavad kuidas nende endi vaarvanemad „Tõe ja õiguse” filmis esitatud ajastul, mõned põlvkonnad enne seda aega ning aastatel jaanuar 1938 kuni juuni 1940 elasid ning kuidas nad nendel aegadel väga sallivalt teiste rahvuste inimestesse suhtusid. Enamus eestlasi suhtub ka nüüdki oma sünnipärase oleku tõttu sallivalt teistesse rahvustesse. 

Üksikuid võõrastesse solvavalt suhtujaid on enamasti selleks õhutanud need vähemuses olijad, kes soovivad Eesti muuta multikultuurseks riigiks. Analüüsivalt tuvastades kuidas vene ja inglise keelte kasutamine on pidevalt suurenenud on teine tegur, mis põhjustab ka salliva iseloomuga põlisrahvust negatiivselt suhtuma nendesse, kes soovivad Eesti muuta kõigi Eestisse tulla tahtvate inimeste koduks. 

Tajumata et sellise põhimõtte rakendamise põhjustab eestlaste teistesse riikidesse väljarändamise suurenemist. Rändepakti heakskiitmine avab tee ka venekeelsete isikute suuremaks sisserändamiseks. Uued sisserändajad, juba Eestis elavad vene rahvusse kuulujad ning „Kõigi Eesti” tekkimist ihalejad saavad koos moodustada rahvaliikumise, mille tagajärjel on võimalik vene keel seadustada teiseks riigikeeleks. Mis edasi juhtub seda peaks ilma selgitusteta igaüks hästi mõistma.

  • Blogger Comments
  • Facebook Comments

0 comments:

Post a Comment

Item Reviewed: KAS „KÕIGI EESTI” SAAB OLLA EESTI PÕLISRAHVA KODU?  Description: Rating: 5 Reviewed By: Estonian Anonymous
Scroll to Top